Väga rikkalik on Starkopfi monumendilooming: Vabadussõja mälestussammas Toris (1923, graniit, pronks; hävinud, taastatud 1989), Laiusel (1925, dolomiit, hävinud), Puhjas (1925, graniit, pronks, hävinud, taastatud 1988) jm. ning arhitektoonilise üldmõjuga hauasambad (J. Bergmann,1930, grabniit, pronks, Paistu; graniidist Pieta A. Jõksi haual Nõo kalmistul, 1934; Leinav naine O. Halliku perekonna haual Tartu Maarja kalmistul, 1959, graniit). Sai 1935 Vasa ordeni ohvitseriristi (1934. a. Tallinnas Rootsi tööstuskunstinäituse korraldamise eest) ja 1939 kunstiühing "Pallas" kuldaumärgi. 1972 avati Tartus Starkopfi ateljeemuuseum. Anton Starkopfi näitus Tartu Kunstimuuseumis Ahti Seppet 04.03.2009 Taas on võimalik tutvuda eesti skulptuuriklassikaga. Reedel, 6. märtsil kell 16.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumis Anton Starkopfi (1889-1966) loomingut tutvustav näitus. Käesoleval näitusel eksponeeritakse tema rikkalikust loomepärandist läbilõiget, mis kätkeb
relvajõududega tõi laidonerile kaas hulga välismaiseid aumärke: - Läti Karutapja ordeni III, II ja I järgu; - Soome Valge Roosi suurristi; - Rootsi Kuningliku Mõõgaordu suurristi; - Leedu Vytautas Suure ordeni; - Belgia Sõjaristi - Poola Taassünni (Polonia Restituta) I klassi ja Virtuti Militari V klassi aumärgid ning Valge Kotka ordeni; - Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi Väärikaima ordu rüütelkomandöri aumärgi; - Prantsusmaa Auleegioni ohvitseriristi ja komandöriristi ning vast üht-teist muudki. Päris päevapealt 1920. aastal Laidoneri vallandamine siiski ei käinud, ta oli sõjaväeteenistuses veel 1921.aasta jaanuarini. Järgnevail aastail oli ta 1921 - 1929 kolme Riigikogu koosseisu liige Põllumeeste Kogu erakonna poolt. 1. detsembril 1924 kutsuti J. Laidoner kommunistide mässukatse puhul teistkorda sõjavägede ülemjuhatajaks. Pärast mässuohu mööddumist ja suure osa mässajate
annaabi.ee 
