Kallis Werther, Ei, Sa ei ole mulle võlgu. Ma pole Su vana ja haige kauge sugulane, kes vajaks põetamist. Ma pole isegi Su noor nõbu ega Su sõbra armuke. Me pole mitte kunagi kohtunud ja vaevalt, et Sa mind kunagi tundma saad, ometi tundsin endas kohust Sulle kirjutada. Sattusin lugema Su kirju kellegile tundmatule. Kui mul endal on sarnaseid probleeme tekkinud, on kõrvalseisjate objektiivsed hinnangud olukorrale aidanud mul sellele pisut kainema meelega läheneda ja leida nii oma muredele lahendused. Vabandan ette, et topin oma nina võõrastesse asjadesse, kuid hoolimata sellest, et olen ehk mõnisada aastat hiljaks jäänud, loodan, et saan Sulle natukegi abiks olla. Alustuseks tahaksin Sulle meenutada, et on asju siin maailmas, mida Sa saad muuta, aga ka neid, mis Sinust ei sõltu. Sa ei saa võtta enda kanda vastutust kogu maailma probleemide eest. Ma saan aru, et aadlikud Sulle ei meeldi ja Sul on raske neid mõista, aga Sinu või...
Algkristlus levis esmalt õigusteta alamkihtide seas, pakkudes lootusetu olukorra vaimset mõtestatust ja lohutust, kuid kristlus ei taotlenud ühiskonna vägivaldset muutmist, vaid jutlustas eelkõige rahust ning leppimisest. Algkirik väitis, et rahu (rahulolu) ei ole võimalik saada (juudi kombel) kõigi seaduste range täitmisega (49.a. apostliku kirikukogu otsus), kuid rahu ei saavuta ka Rooma tavadele vastava sõjalise ning juriidilise rahustamisega. Rahu on võimatu oma õigusseisukoha ohverdamiseta. Viimane arvamus viitas Rooma õiguse kompromissivaimule. Varane kirik allus samas Rooma impeeriumi õigusele nii heas kui halvas. Algkirikus puudus esialgu sisemine range hierarhia. 1.saj. m.a.j. soodustas kristluse levikut juutidele antud privileegide kattevari, sest algselt ei olnud kristluse ja judaismi erinevus paganliku riigi silmis kuigi oluline. Viimane ei tähenda, et kristlased ja juudid ise poleks seda vahet tajunud (näit. apostel Pauluse võitlus juudakristlastega)
annaabi.ee 
