resistentseteks ja siia kuuluvad üldjuhul eelkõige endospoore moodustavad liigid. Parim temperatuur enamiku toidumürgistusi põhjustavate bakterite kasvuks on 37 °C (kehatemperatuur), ehkki nad võivad üsna kiiresti kasvada vahemikus 20-50 °C. Nende kasvu vältimiseks peame tagama toidu säilitamise temperatuuril alla 5 °C või üle 63 °C. Temperatuurivahemikku 5 °C kuni 63 °C nimetatakse 41 sageli ohutsooniks. Toidumürgistust põhjustavad bakterid paljunevad kiiresti soojades toiduruumides, küll aga ei kasva enamik neist külmikus (1-4 °C) ja mitte ükski sügavkülmutatud toidus (-18 °C), ehkki paljud jäävad ellu ja hakkavad sulatamisel paljunema. Osa bakterid on võimelised tekitama spoore, mis kaitsevad neid ebasoodsate tingimuste eest nagu kõrge temperatuur, kuivatamine ja desinfit- seerimine. Spoorid on puhkeseisundis ning nad ei paljune. Kui uuesti tekivad
paadiga evakueerima, ajendab see kindlapeale kolima või on see tema jaoks harjumuslik elukeskkond ja ikkagi miljööväärtuslik piirkond? Seda peaks selle inimese käest küsima. Küsimus on pigem selles, et see olukord ei kesta. Teadlased ennustavad lähiajal üleujutuste sagenemist. Omandiküsimused ikkagi jäävad. Selleks, et kedagi sealt püsivalt evakueerida, peab linn leidma väga tõsised argumendid. Kui linn kuulutab selle ohutsooniks või potentsiaalseks katastroofialaks, siis võib see teistpidi vastulöögi anda. Mujal maailmas on sarnased näited. Tai või India ookeani kuurortides on üleujutused sagedased, kuid jälle ehitatakse kõik üles. Mind pani mõtlema selle drastilisus, et kuivõrd erinevalt inimesed ikkagi neid asju vaatavad. Näiteks 2004. aasta Phuketi üleujutuse järel toodi turistigrupid juba nädal peale katastroofi piirkonda ja muuhulgas külmhoonetesse identifitseerimata laipu vaatama
annaabi.ee 
