Looduskaitse üks tähtsamaid ülesandeid on määratleda ja kaardistada looduskaitse seisukohast väärtuslikud metsad, mis tänaseni on veel säilinud. Nimetatud eesmärgi täitmisel põhineb ka vääriselupaikade inventuur. Käesoleva projekti tähenduses on vääriselupaik (VEP) defineeritud järgmiselt: Vääriselupaik on vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus praegu suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualte, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike (elupaigaspetsialiste). Vääriselupaiga suurus ei ole piiratud. Vääriselupaiga mõiste seondub metsa väärtusega. Vääriselupaik võib olla mistahes objekt üksikust suurest puust või paari ruutmeetri suurusest allikast kuni mitmesajahektarilise põlismetsani. Puistut, mille väärtus on ligilähedane vääriselupaiga standarditele ja millest võib paarikümne
7 ha suuruse pindalaga ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud,ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad. Seega võib vääriselupaika defineerida ka kui, vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus praegu suure tõenäosusega leidub ohustatud, ohualte, haruldasi või tähelepanu vajavaid elupaikadega kitsalt kohanenud liike. Intensiivselt majandatavates metsades ei ole piisavalt surnud puitu ja vanu puid. Suktsessiooni viimaste astmete ja eriti kliimaksis oleva metsade liikide eluruumi ja ökonisse tulundusmetsades tavaliselt ei leidu. Vääriselupaikadele viitavad just kliimaksmetsa tunnused: vanad puud, õõnespuud, jalalkuivanud puud, tüükad,lamapuit, erinevaealine puurinne, laialehistest puudest pärna esinemine, vanad sarapuud