oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus. Wrangelli omandusse läks mõis peale tema abiellumist 1711 aastal G. Krämeri lese Mariaga. Arvatavasti panditi Ohtu 1725.a paiku Harpede perekonnale. On teada, et G. Krämeri 1717 aastal surnud tütar Anna Margaretha
Hästi kasvatatud inimene on teadlik paljude väljenduslike märkide topelttähendusest ning hoidub seepärast kasutamast mitmetimõistetavaid, kahemõttelisi sõ- nu, žeste ja sümboolseid tegevusi, mida võib tõlgitseda valesti. Järgmisel päeval kirjeldab noormees seda, et kui kommunikatsiooni edastamisega hakkas kõik hästi toimima, sai ta sõnumi enda ema käest et radiatsioon hakkas levima terve Tokyo peale ning et poeg hakkaks proovima tagasi minema koduriigi et enda tervist ohtule mitte seada.Enamasti põhilised teemad mille kohta räägiti riigis olid tuumajaamad,maavärinad ja tsunaamid. Teisi teemasi ei olnud eriti tähtsad selle jaoks et millegi jaoks lahendust leida ja suhtleda omavahel. Viimastel päevad on väidatud seda, et lääne inimesed on tegelilkult teadnud rohkem sellest õnnetusest kui jaapanlased ise. Kuidas sellesse väitlusesse suhtuda, väidab saatejuht Indrek. Selle küsimuse peale ohkas ettevõtja , vastades seda et see on väga hea küsimus
annaabi.ee 
