Ja nii ongi! (Lhevad poodi, hakkavad riideid valima) Z: Kui tihti sa ise muidu poodidesse oppama satud? H: Ega eriti ei satugi. Viimati...mmm.. umbes 3aastat tagasi... Z: Ja see thendabki, et sa vajad tielikku muutust! (Lhevad valivad riideid) Z: Ma arvan, et see viks sulle sobida... Niisiis vta see ja see... ja see ka. (Heli vtab asjad ja jb sinna passima) Z: Jah, mine nd... kus see riietusruum meil on.. Seal, mine sinna!(Nitab) Vta paljaks! (Zenja lheb kassa juurde) Anna: Tere! Z: Ohohoo.. Tsau Anna! Pole nii ammu ninud! Sa kindlasti ngid meie muutujat!? Anna: Ja, see on katastroof, mida ta kannab. Z: Ah, saage tuttavaks see on Anna King. Anna, aga mida sa talle soovitaksid? Anna: Talle oleks kindlasti vaja uut vrvi... Ja vga head kingad siit talle! Z: Heli, kingad sulle! (Viskab kingad Helile)(Anna lheb kassasse tagasi) (Vike paus) Z: Nd sa vid ennast ometigi nidata! (Heli tuleb riietusruumist vlja) Z: Vauu.. Mis sa ise sellest arvad? Meeldib see sulle?
Mees lahkub. Läbi veel midagi? akna valgub tuppa kerget mööduvat kuldset LAURA: Aga selle imega? kuma. Osvald läheb akna juurde ja lehvitab OSVALD: Ei. Sellega ei ole midagi. Mitte vaevumärgatavalt. Valgus kaob. midagi. OSVALD (sätib end magama ja mögiseb LAURA: Ei tahaks uskuda, et... mõnusalt enese ette): Ohohoo, jahahaa, kae OSVALD: Muidugi, anna andeks. Imesid kus... Jeerum, jeerum. Vägev värk, võta või saabki ainult uskuda. Uskuda ja igatseda. jäta, ei noh, mis me räägime, oi jummel küll! Armastus on ime. Ta tuleb ei tea kust ja Ei taha kohe rääkidagi... (jne, jpm). läheb ei tea kuhu. Ja tema ainuke mõõdupuu on usaldus, mis tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. Tüütan teid oma jutuga ära. Aga Lõpp.
serva kallal, ohkab ja läheb tagatuppa. Siseneb pizzamees, miski temas meenutab kala, on ta märg või midagi taolist. Vaatavad Osvaldiga tõtt. Mees hakkab hingeldama - lõpustes lõppes vist õhk. Tõuseb, vaatab pirni laes, see heidab aina heledamat valgust kuni põleb läbi. Mees lahkub. Läbi akna valgub tuppa kerget mööduvat kuldset kuma. Osvalt läheb akna juurde ja lehvitab vaevumärgatavalt. Valgus kaob. Osvald sätib end magama ja mögiseb mõnusalt enese ette: OSVALD: Ohohoo, jahahaa, kae kus... Jeerum, jeerum. Vägev värk, võta või jäta, ei noh, mis me räägime, oi jummel küll! Ei taha kohe rääkidagi... (jne, jpm.) Lõpp. 55
annaabi.ee 
