Enne seda oli seal Poola saatkond. Nad said moskvast raha ja tegid kinomaja. “See aeg oli hea,” väidab Kaljo, “sest siis käis palju rahvast.” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Kaljo käis ka sõjaväes. Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane. Neil oli kodus kaks püssi. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud neil peres mingisugust ohkimist, ta lihtsalt ütles: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli täiesti normaalne asjade käik. Tallinnfilmist teati Kaljo Saksa sõjaväes olemisest. Sel ajal ei saanud enam ära ja ei tulnud kõne alla ka ära minna , sest Kaljol oli väike tütar. Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta Moskvas oli, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks. Nüüd on nende lapselaps, Elo, juba suur inimene.
Ükskõik missugust õpetaja-õpilase neljasilmakohtumist korraldades on äärmiselt oluline olla hõikumist, sagedast tooliga kiikumist, lärmakust või jutustamist, samal ajal kui õpetaja tundlik eetiliste küsimuste suhtes, eriti juhul, kui tegemist on meesõpetaja ja naissoost õpila- räägib) või isegi nende „teiseseid käitumisviise“ (sagedast ohkimist, silmade pööritamist, sega. Igasuguse pikemaajalise neljasilmakohtumise puhul tuleb kasuks, kui ruumis on kohal ka valjut pominat ja nii edasi) (vt alates lk 17). vastassoost kolleeg (omaenda tööasjadega tegelemas), sel ajal kui me järelkohtumist läbi viime. • Ükskõik, kas järelkohtumine on põgus vestlus, tegevusega seotud tagajärg (tekitatud „Peegeldades“ õpilasele käitumist sellises neljasilmakontekstis tuleb alati:
annaabi.ee 
