Rahaga saab teha ka palju head. Maailmas on miljoneid inimesi ja loomi, kes ise endaga hakkama ei saa ja vajavad abi ning just heategevus saab seda neile pakkuda. Suured annetused miljonäridelt või paljude inimeste väike panus- mõlemad muudavad abivajaja jaoks palju. Kuigi raha on väga mõjuvõimas vahend, siis inimsuhetes on see jõuetu. Siin peab paika ütlus, et õnne osta ei saa. Olen korduvalt kuulnud inimesi ohkavat: "Kui mul vaid oleks miljon krooni...". Need inimesed arvavad, et raha lahendaks kõik nende mured. Tegelikult aga ei tee paks rahakott kedagi ilusamaks, targemaks ega toredamaks. Ikka tuleb ise aktiivne olla ja positiivselt ellu suhtuda- vaid nii võib ka õnne leida. Kui aga raha ongi mõnele inimesele rohkem sõpru või huvitavama elu toonud, siis tegelikult ei saa kunagi olla täiesti kindel, kas neid sõpru võlus see inimene oma iseloomu või hoopis jõukusega.
,,Poppi ja Huhuu" kokkuvõtte. Tegelased: Popi- koer Huhuu- ahv Kokkuvõtte: Ühel hommikut tõusis Isand väga vara. Tuba oli veel pime ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Isand riietas ennast riidesse ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta oli viimasel ajal imelik. Ta tuli hilja öösel koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, hoidis seda leivapala käes ja rääkis iseendaga. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Popi lähenes Isanda juurde, et lohutada teda, kuid Isand ei tundnud seda. Varahommikul tõusis Isand üles ja lahkus kodust. Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Mitu päeva polnud Isand koju tulnud ja Popi oli mõelnud, miks ta pole liha toonud,juba mitu päeva? Popi hakkas mööda tuba ringi jalutama, kuid asjata, Isandat ikka ei tulnud koju. Popi pöördus tagasi oma madratsile ja tõmbas kerra, mõeldes,et Isand tuleb varsti tagasi. Popi arvas, et tema Isand on kõige parem
arvamust. Kogu lugu jutustatakse läbi koer ,,Popi" vaatenurga ning kuidas tema seda kõike näeb. 3. Tegemist on kolmandas isikus jutustatud looga. Jutustaja räägib kõike läbi tegelaste vaatenurga. Kogu lugu on läbi koera silmade ning jutustaja annab seda edasi. See antakse edasi üsna täpselt koera emotsioone ning tundeid kirjeldades ja selgitades. Näide: ,,Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda.,, Justus on kasutatud ka siirdkõnet ehk siis jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi tema- vormis. Näide: ,,Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on?,, Jutustaja teadmiste haare pole täielik, vaid see on piiratud
Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No -- no -- no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead
Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda, Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead.
Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud
Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud
annaabi.ee 
