kes välja viib. ,,Kui minu isa temaga terve oma elu põleks hammas hamba vastu, siis põleks Vargamäe mitte midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, kibuvitsu ja ohakaid," tõdevad lapsed isade rivaliteedi positiivset aspekti. Samuti kui Piiblis, kus Kain peale Aabeli tapmist läheb ja linna ehitab, näidates kuidas rivaliteet, mis ohvris kulmineerub, on aluseks, millele tsivilisatsioon rajatud. Vargamäel on ühiskond niipalju organiseeritud, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääsegi. Ometi on reeglite vahelgi küllalt lõtku ja tolerantsi, et oma elu huvitavaks teha. Teistmoodi ei saagi, arvavad pimestatud asjaosalised ise. Hando Runnel tõdeb: ,,Kui sõbrad on surnud või hüljanud minu / siis otsin ma ütles mu vihamees sinu / sa oled veel ainus kes arus ja elus / kes mõelnud mu peale nii palju siin elus." Uue Testamendi armuõpetus jääb enamjaolt kantslisse hõljuma, elu käib aga ikka Vana Seaduse reegli - silm silma ja hammas hamba vastu - järele
(Godwin 1971: 7. peatükk). Nii eritleti end liberaalide vabaduse-mõistest, mis anarhistide jaoks viitas abstraktsele vabale inimesele tegutsemas omal valikul teooria loodud vaakumis (Goodwin 1994: 584). Võib väita, et ka parempoolsed poliitikud soovivad vähemat riiki ning teevad seda tunduvalt vastuvõetavamate vahenditega kui anarhistid. Samas aga on parempoolsed üles ehitanud kogu oma teooria eraomandi puutumatusele. Samuti pooldavad nad majanduse "vabakslaskmist riigi ohjest", vähemat ja efektiivsemat riiki ning väga ökonoomset ühiskonda, kus kulutused on viidud miinimumini, et tagada võimalikult suur majanduslik heaolu läbi üldise majanduskasvu: mida rikkam on riik, seda suurem on ta kodaniku heaolu. Tundub, et nad on tähelepanuta jätnud teooria, millega mõned anarhistid nõustuksid ja mõned mitte, ent mõtteviis on antud töö autori meelest sarnane anarhistlikuga: Georges Bataille (1995) [Vikerkaar 1995, nr. 11, lk. 68-82]
annaabi.ee 
