hiljem juba harjumuspäraselt. Samuti teed veesilmani. Eks teed arenesid ka esimeste asupaikadega, olgu see siis Kunda Lammasmäe (9500 ema), Pärnu jõe alamjooks, Narva jõe vasemal kaldal. Veekogude ületamine käis kas siin madalasse vette taritud kivilt kivile hüpates või purded. Meie eelased jõudsid siia mööda veeteid siis toimus tihedam liiklus ka seal. Hilisemad rändajad kasutasid ohelikke, peamiselt härja külge kinnitatud pikki latte aisohelik. Talvel kasutati suuski ja kelke. Eesti pind oli 85% ulatuses kaetud metsaga, mis vähendas ka inimeste liikumist ja teede arengut ja üldse rändamist. Lagedad alad olid sood või rabad. Lühemaid vahemaid läbiti ratsa, pikemaid veeteedel. Põllumajanduse arenedes jõudis siiagi ratas ja kaarikute tekkega ka vajadus parema läbitavusega teedeks. Teed kulgesid jõgede ja ojade kallastel ja mäeseljandikel.
Tagasi KAHEKSAS LOENG Arhailine Egiptus (Eeldünastiline ja Varadünastiline ajajärgud). Nagu ma juba rääkisin esimesel ja teisel loengul, asetsesid alguses Niiluse orus üksikud iseseisvad nomosed ja hiljem -- nomoste koalitsioonid või liidud. Kõige vanema aja mälestusmärgid kujutavad nomoste vahel toimunud sõdu. Neil mälestusmärkidel on näha kariloomade äraajamist, kaela seotud ohelikke pidi veetavate vangide voore, jõel ja kaldal toimuvad lahinguid. Neid lahinguid peetakse väga primitiivse relvaga: kiviotsikuga nuiadega, tulekivist nugadega; vibu ja nooli kasutati ainult jahil. Võitlus nomoste vahel toimus kariloomade, orjade ja muude neil nomoseil kasutada olevate väärtuste anastamiseks. Näiteks, kulla pärast, mida Egiptuses oli suurel hulgal tema tihedate sidemete tõttu Nuubiaga. Sõdade tulemusena alistasid tugevamad nomosed endile nõrgemad
annaabi.ee 
