a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale
a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab»
aasta ümber oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: "Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma". Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus isegi selline leib haruldaseks. Siis otsiti abi metsaalt- tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi. Leiva kõrvale võeti veega ja rukkijahuga segatud hapupiima, silku ja kuivatatud kala, naer-ja kapsasuppi. Värsket liha ja piima söödi- joodi väga harva. Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud
annaabi.ee 
