1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 19611966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (19731985 ja 19941995). Aastatel 1985 1989 ja 19951998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast on Põldroos vabakutseline kunstnik. Põldroos on ise öelnud, et ta on palju õppinud klassikalisest kunstist, eriti renessansist. Kuid kõige rohkem on Põldroos oma kaaslastelt Roodelt, Ohakalt, Subbilt, Ulaselt õppinud nii kunsti kui ka hoiakut, mis on aluseks sellele, et teha kunsti. Enn Põldroos kuulub n-ö Picasso tüüpi kunstnike sekka, kellel on tohutu produktsioon ja kes on pidevas muutumises. Praeguste näituste taustaks räägib ta kunsti sotsiaalsusest, kuid seda oma moodi. Põldroos on öelnud: ,,Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui
sõitnud täiesti tundmatutelt talupoegadelt, kes ise pakkunud oma ülejääke talle müüa. Ta ei tegelevat metsa keelatud kokkuostu ja müügiga, vaid kasutavat ostetut ainult oma tarbeks. Ta ei olevat maksnud puude eest viinaga, küll aga olid talupojad ise ostnud puude eest saadud raha eest mõisast viina. Mõisakeldrist (mitte kõrtsist) viina müük olevat täiesti lubatud. Lisaks olevat tema vastu tunnistusi välja pressitud tema mõisa talupojalt Tönnis Ohakalt, kes selleks ühes Viljandi kõrtsis purju joodeti, süüdistused ise aga tuginevat anonüümsetele salakaebustele. Kohtumehi mõisniku väited ei veennud ja ta mõisteti ebaseaduslikus vahetuskaubanduses süüdi. Ülesost maal (sel ajal oli see juba lubatud vaid talupoegadele) ja talurahva üha suurenev joomarlus (alkoholism sai talurahva üldiseks nuhtluseks 18. sajandil) tekitasid võimudele palju muret ja nii üht kui teist püüti mitmesuguste korralduste ja keeldude abil piirata.
annaabi.ee 
