proosalisemad nähtused ümber nii, et need tunduvad ilmutustena muinasjuttudest. Realistlik ja romantiline, maine ja visionaarne element sulavad tema loomingus kokku ühtseks usutavaks tervikuks. Seejuures on Rembrandt väga mitmepalgeline, sest kunstniku 600. pildi hulgas on esindatud usulised ja mütoloogilised stseenid, maastik, zanrimaal, natüürmort, portree. Ja sama kuratlik omapära, mis ilmneb tema maalides, on iseloomulik ka tema ofortidele ja joonistustele. Esimese, väga lühikese eluloo kunstnikust on üles kirjutanud Jan Orlers, Leideni linnapea. Nelthen Villemsi ja Harmen Gerrits van Rijni poeg, kes sündis 15. juunil 1606. aastal. Vanemate tahtel pandi poiss ladina keelt õppima Leideni ülikooli lähedal asuvasse kooli. Vanemad lootsid poissi kasvatada tubliks riigiteenistujaks, kes vanemate eest vanaduspäevil hoolt kanda suudaks. Peagi ilmnes poisi sünnipärane huvi maalikunsti ja joonistamise vastu
maad andma väliselt tagasihoidlikumale ja lihtsamale käsitluslaadile. Sellega koos tulid tugevamini mõjule Rembrandti kunsti lüürilised ja intiimsed noodid. Inimese osa elus, tema eetilised väärtused ja sisemised heitlused moodustasid aineringi, mis hakkas järjest tugevamini Rembrandti köitma. Konkreetse süžee annab ta neile probleemidele tavaliselt mitmesuguste piibliteemade kaudu. Maalide kõrval tuleks seejuures tähelepanu pöörata ka mitmetele ofortidele, sest Rembrandt näitas end sel loominguperioodil ka võimeka ja produktiivse graafikuna. Kõrvuti figuraalsete kompositsioonidega lõi Rembrandt graafikas ka mitmeid maastikke. Omaette huvitava tsükli moodustavad Rembrandti graafilised portreed. Eriti viimistletud lehtedena on nendest tuntuks saanud arst Ephraim Bonuse portree (1647), Jan Sixi portree (1647) ning autoportree 1648. aastast. 1650-ndate aastatega algas viimane periood Rembrandti loomingus
annaabi.ee 
