mis olid kinnitatud neetidega nahkjaki välispinnale. Kaitserüüde areng Ristisõdades hakati soomusrüü asemel eelistama õhku läbilaskvat rõngassärki ja rõngaspükse. Rõngassärk ja püksid koosnesid omavahel ühendatud väikestest metallrõngastest. Et rõngasrüüs mitte ülekuumeneda, tõmmati sellele peale pikk valge mantel, millel oli ordu embleem. Kaitserüüde areng Kuna rõngasrüü ei andnud päris tõhusat kaitset, (tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- või ammunooleotsad tungisid aga tihti rõngaste vahelt läbi) siis hakati 13.saj teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Aga hiljem kinnitati neid nahkvesti siseküljele, kuna leiti, et nii on mõtekam. Nii tekkis plaatvest. Kaitserüüde areng Aga üksnes ülekeha rüü ei kaitsnud keha täielikult. Tugev löök näiteks liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist
Kaitserüüde areng Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüd, mis koosned väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest. Need olid neetidega kinnitatud nahkjaki välispinnale. Lähis-ida ristisõdades palava päikese all hakati umbse soomusrpp asemel eelistama õhku läbilaskvat rõngassärki ja rõngaspükse. Millele tõmmati ka peale pikk valge mantel. Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. Sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoomis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist
Kaitserüüde areng Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüd, mis koosned väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest. Need olid neetidega kinnitatud nahkjaki välispinnale. Lähis-ida ristisõdades palava päikese all hakati umbse soomusrpp asemel eelistama õhku läbilaskvat rõngassärki ja rõngaspükse. Ülekuumenemise vältimiseks tõmmati neile veel peale pikk valge mantel. Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoopis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist.
annaabi.ee 
