Kuid vahel pidid nad väga pikka aega nälga tundma, sest algeliste jahiriitadega oli väga raske suuri metsloomi tabada. Sel ajal, kui mehed jahiretkel olid, muretsesid naised toidulisa, korjates söödavaid juur ja taimi, marju ja seeni ning pähkleid. Korilus oli tegevus mis andis mingisuguse kõhutäie. Naised tegelesid ka kojutoodud jahisaagiga. Puhastasid ja kuivatasid nahkasid. Loomade sooli kasutati õmblemiseks ja luid nõelteks, noole- ja odaotsteks. ,,Külmkapina" kasutati maasse kaevatud auku millesse kuhjati jäätükke ja kaeti pealt mätastega. Ainsaks magusaks asjaks muistsete inimeste jaoks oli mesilaste mesi. Tööriistad oli valmistatud kivist ja luust, samuti tugevast puust. Inimesed ei suutnud muistsel ajal üksinda toime tulla, seepärast elasid nad hulgakesi koos. Koos elasid sugulased ning neid rühmi nimetatakse seepärast sugukondadeks. Umbes viis tuhat aastat tagasi hakkas levima savinõude valmistamine
torkeodadel. Viskeodad Viskeodasid on Eestis küllaltki erinevaid. Viskeoda eristab torkeodast väiksemad mõõtmed ning kergem kaal. Neid on kasutatud ilmselt igal ajajärgul, kuid viskeodad ei ole nii hästi säilinud, mis tõttu ei ole nendega nii tõsiselt tegeldud. Noakujulise lehega viskeodaotsad on üks viskeoda alaliike. Odaotsa tera näeb välja nagu nuga, mille tagaotsas on kida. Odaotsa vars on ülevalt kuidagi ära keeratud. Varasemal ajal pole neid isegi odaotsteks peetud, vaid arvati, et need on omalaadsed ahingud. Taolisi odaotsi on leitud peale Eesti veel ka Soomest, Lätist, Loode-Venemaalt ja Valgevenest. Sõjakirved ja sõjanuiad Põhiliselt on need keskmise varre pikkusega relvad. Sõjakirved Venekirved, mis ilmusid noorema kiviaja teisel poolel (3000 eKr) on esimesed sõjakirved. Venekirveste kultuuri on nimetatud ka sõjakirveste kultuuriks (eriti 19. sajandil). Tegemist on väga uhkete kirvestega, mille juures on
annaabi.ee 
