ka ihukaitserelvana. Gläve on pikavarreline relv, teravikud on igal pool (eesküljel, tagaküljel); kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed. Sotimaa kirvel on lai tera ja tera taga konks (võimaldas ratsanikku hobuse seljast maha rebida). Godentag on Hollandi tüüpi sõjakirves, kirvetera on lai ja lisaks on olemas peen odaotsaga sarnane asjandus, millega on võimalik torgata. Saksa sõjakirve ülemist otsa kasutatakse torkerelvana. Berdõss on Vene aladelt pärit sõjakirves, püssimeeste relv (oli sihtimisel toeks), lai tera (60-70 cm), varre pikkus 170cm. Ratsaniku sõjakirves on 70 cm varrega, tera ühel pool ja teisel pool teravik, mis on tehtud selleks, et saaks raudrüüst läbi lüüa. Hellebard on jalaväelase relv, ühendab sõjarelva, oda ja sõjavasara konksu elemente, vars 2- 2,5 m ja 8-kandiline,
Üks ameeriklane lasi ehitada täismõõdus betoonist koopia. Katsetati ja leiti, et selline rajatis on mingi imelise akustikaga. Eesti pronksiaeg 1800-500ekr: vanem pronksiaeg 1800-1100ekr, noorem 1100-500ekr. Eestist on leitud vaid 16 vanema pronksiaja pronkseset. Ühtegi kinnismuistendit ei teata. Üks odaots (1800ekr) on kõige vanem eesti leidudest. See on pärit Uurali mägedest, kuid leiti muhult. Tegemist on väga ilusa ja kvaliteetse odaotsaga. Selle leidis üks kohalik talumees, kes oli seda seatapmispussina kasutanud ja teritas seda käia peal. Kivissaarelt on leitud üks sirp. ei ole teada kas sellega lõigati vilja, aeti juukseid maha või pandi varre otsa ja uhkeldati. Ülejäänud 14 eset on kirved. Pronkskirvega on tunduvalt parem raiuda kui kivikirvega, töö saab tehtud 4-5 korda kiiremini. Pronksesemeid üldjuhul alguses ei kasutatud, need olid rohkem uhkeldamiseks. Eestis pronksist
annaabi.ee 
