naeratus. Arhailisel ajal loodud kujud on alasti meesfiguurid kouros-ed ja riietatud naisfiguurid kore-d. 7 Klassikalisel perioodil (5. saj. eKr.) toimus skulptuuris murrang inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus. Loodi vabalt seisvaid figuure.Sünnivad kujud , kus keharaskus on kantud ühele jalale, teine jalg on aga lõdvaks jäetud. Tulemuseks oli ennenägematu looduslähedus ja väljenduse veenvus. Polykleitose " Odakandjas "on arvesse võetud lihaste liikumist naha all ja nende mõju vormide ja silueti kujunemisele.Üks kuulsaimaid skulptore oli Myron ja tema pronksist kuju " Kettaheitja ". 8 Kettaheitja Odakandja Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid
marmorkoopiatena). Arhitektuuriga seotud skulptuurikunstis toimus samasugune muutus. Nt. 5. saj. algusest pärinevad Aigina saare Afaia templi marmorist tümpanonifiguurid on hoopis realistlikumad kui arhailisel ajajärgul loodud. 5. saj. keskel algas nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Tähtsaimad olid Ateena ja Sparta koolkonnad. Sparta skulptorid armastasid kujutada alasti sõdalasi. Figuuride poosid on rahulikud ja kindlad, samas vabad ja loomulikud. Polykleitose "Odakandjas" ("Dorüfoor") näeme kontraposti motiivi klassikalist lahendust. Ta ei rõhutanud individuaalseid jooni, mistõttu ei ole tegemist konkreetse isiku portree, vaid kreeka sõdalase selleaegse ideaaltüübiga. Polykleitose teine kuulus teos on "Võidulindi siduja" ("Diadumenos"). Atika plastikas oli esiplaanil rõivastatud inimeste kujutamine. Paljusid kõige kuulsamaid antiikaja kunstiteoseid seostatakse Pheidiase nimega. Nt. töötas ta Parthenoni kaunistamisel skulptuuriga
annaabi.ee 
