Seevastu olid järgnevad aastad Cicerole kirjanduslikult viljakad, ta kirjutas rea filosoofilisi traktaate ja mõned retoorika-alased teosed. Caesari surm (märtsis 44) äratas Ciceros lootust endise vabariikliku korra taastamisele. Senatipartei juhina võitles ta agarasti ja mõnda aega edukalt Marcus Antioniuse vastu, kes pidas end Caesari järglaseks ja hakkas koondma võimu enda kätte. Vastukaaluks temale toetas Cicero noort Octavianust, Caesari õepoega, kelle Caesar oli adopteerinud. Aastatel 44 ja 43 pidas Cicero 14 kõnet, kus ta raevukalt ründas Antoniust. Need kõned, mida Cicero ise nimetas filipikadeks (Makdedoonia kuninga Philippose vastu peetud Demosthense kõnde eeskujul), maksid talle elu. Cicerole ootamatult moodustus a. 43 nn. teine triumviraat, millesse kuulusid M. Antonius, Octavianus ja M. Lepidus. Antoniuse nõudmisel võeti Cicero proskriptsiooninimestikku, s. o. kuulutati
mõõgavõim. Pärast kõiki neid ebameeldivusi hakkasid nüüd Roomlased eelkõige rahu ja normaalset elu taastama. ,,Pax Romana" ehk Rooma rahu oli loosungiks , mis ühendas orjandusliku ühiskonna eri rühmitused. Kõige aktiivsemad Octavianuse vaenlased olid kodusõdades hukkunud. Caesari- vastaste rühmituste ellujäänud liikmed olid poliitiliselt nõrgestatud ja demoraliseeritud. Oma positsiooni säilitamiseks olid nad valmis Octavianust toetama või vähemalt temaga kokku leppima. Inimestele tulid kõikide nende sõdade ja segaduste kõrvalt meeldeõnnelikud rahuajad ja esivanemate lihtne elu. Octavianus arvestas kõikide nende meeleoludega ning lubas inimestele et on saabunud rahuajad ja alanud tagasipöördumine vana-rooma heade tavade juurde. Ühe esimese sammuna restaureeris Octavianus vanu templeid ja pühitses sisse uusi. (Maskin, 1962, 291) Alates 31. eKr. Valiti Octavianus igaks aastaks konsuliks. 29. a
annaabi.ee 
