Populaarset heliteost, kus tunnusmuusika on saatuse koputust imiteerivad helid, ei pea Beethoven ise mitte kõige paremaks. Sümfoonia esimene osa algas ähvardava koputusega ja oli edaspidi läbiv kogu ettekandes ning kordus pidevalt erinevates variatsioonides. Kõrvalteema oli õrnem ja laulvam, aga kogu aeg oli siiski kuulda saatuslikku koputuse motiivi. Saatuse koputus kõlas kord vaikselt, kord väga suure jõuga. Meelde jäi õrn ja kaeblik oboesoolo. Teises osas mängis orkester võidukate ja säravate marsihelide taktis ja aeg-ajalt oli ikka kuulda koputuse motiivi.Kolmas osa algas lustlikumalt, koputuse motiiv oli kuulda, kuid veidi katkendlikumalt, aeg-ajalt kostsid kõrvu mazoorsemad helid. Saatusesümfoonia finaal oli emotsionaalne ja jõuline. Beethoveni V sümfoonia oli esitatud väga heal tasemel, orkestri esitus oli särav ja hoolikalt läbitöötatud. Enim meeldis metsasarvede mäng, mis koputuse- motiivis hästi esile tulid
Kontsertil tuli esimesena esitusele Heino Elleri "Koit." Teose Klaviir valmis õpingute ajal Peterburis ja partituut Tartus. Eller on lausunud, et "Olen sellesse helitöösse põiminud kogu oma armastuse looduse vastu. See armastus ulatub tagasi juba poisikeseoülve, on õieti kõigi minu teoste sisuks" Koitu hinnatakse Elleri üheks kaunimaks teoseks. Enne esimese noodi kõlamist oli õhkkond saalis kuidagi elegantne ja vaoshoitud nagu ühele kontsertisaalile omane. Teose alguses kõlas oboesoolo ning edasi liitusid ka teised pillid nagu viiulid, timpanid, oboed, fagotid, tsellod, flöödid ja klarnetid. Iseloomustaksin teost sõnadega kõrges registris, harmooniline ja huvitav. Tempo kiirus oli vahelduv ning helikõlad muutusid tihti. Dirigendi liikumine oli sujuv, kuid samas pigem jõulisem. Pala oli pigem keskmises registris, kuid see vaheldus. Teos tekitas minus kohati külmavärinaid, kuid kiirgas positiivset emotsiooni, seda oli põnev kuulata ning vaimusilma tekkis kujutuspilt.
annaabi.ee 
