soome keelekirjandusest laenatud mõistestiku liiga mehaanilise ülevõtmise teel, eesti keele jaoks sobimatute soome mallide abil, ja oma viies ettepanekus astun ma eelkõige vastu just sellele." [---] "Kolmas ettepanek. Soome keele viieteistkümnele käändele ei vasta eesti keeles neljateistkümmet käänet (teisisõnu, eesti keeles ei ole neliteist käänet), vaid mitu kolme erisuguse "käändelise" nähtuse ilmingut: esiteks on kõik kõnealused eesti vormid kas nominatiivi või obliikva "primaarkäändes", teiseks on mõningate vormid puhul obliikva "primaarkäändes" vormid lisaks ka "sekundaarkäändes" (partitiivis, kuues kohakäändes või translatiivis; samamoodi esineb ühes sõnavormis "kahekordset käänet", nt paljudes dagestani keeltes) ning kolmandaks on mõningate kõnealuste vormide puhul obliikva "primaarkäändes" sõnadele kliitikuna lisandunud postpositsioonid ni, na, ta ja ga." [---] 6 T. Help, Eelistame enda oma. Keel ja Kirjandus 1998, nr 12.
Eesti keel on aglutineeriv keel, kuigi ta on fusiivsem ja analüütilisem kui teised soome-ugri keeled. Keelekontaktid eristavad eesti keelt soome-ugri keeltest. Põhilisi lausemustreid on eesti keeles 2, kuigi sõnade järjestus on paindlik. · Normaalne sõnade järjekord on SVx (subjekt-verb-mittesubjekt). Subjekt on markeerimata. Verb ühildub subjekti arvu- ja isikukategooriaga. · Ümberpööratud sõnade järjekord on xVS (adverb/obliikva-verb-subjekt). Neis lausetes on eksistentsiaalsed, possessiivsed, kogemuslikud, seisundi- ja allikat markeerivad tulemuslikud klauslid. Verb jääb lauses enamasti teisele kohale (me oleme noored). Verb jääb lause lõppu mitte subjektiga algavas eitavas lauses (seda ma ei söö). Kui verb on lause alguses, siis see markeerib kõneakti ülesannet, või on tegu minevikule viitava narratiivtekstiga (istun mina eile külas ja joon teed). Eesti keeles on otseobjekt, kaudobjekti pole
annaabi.ee 
