iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tunnetuse objektiivne iseloom. Tajuotsused kehtivad subjektiivselt ja nad ei vaja puhast aurmõistet, vaid tajude loogilist seost mõtlevas subjektis ( tajude seostamine minu hingeseisundis, ilma objektisuhteta). Kant on jaganud ka kehtivuse kaheks, nimelt ühte nimetab ta objetiivseks kehtivuseks ja teist paratamatuks üldkehtivuseks ja need mõisted on teineteist asendavad. Kui otsus on üldkehtiv ja paratamatu siis mõistame kohe objektiivset kehtivust. Sellel hetkel me tunnetame objekti antud tajude üldkehtiva ja paratamatu seose abil, nii on kõigi meeleobjektidega. Seega ei saa kõik kogemusotsused oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetus tunnetamisest, vaid üksnes empiirliste otsuste üldkehtivustingimustest.
kinnitatakse oma seisukoha õigsust. Sealjuures “õiglusel” selles tähenduses ei ole vähimatki juriidilist sisu, ta ei ole seotud riigi ega õigusloomega. Eespool käsitletud termin tähistab aga riigi poolt kehtestatud või aktsepteeritud õigusnormide kogumit, mis on kehtiv kõigile kodanikele ühesuguselt. Õiguse adressaadi, selle täitja seisuskohalt, eksisteerib see objektiivselt temast väljaspool. Sellepärast nimetatakse seda ka õiguseks objetktiivses tähenduses ehk objetiivseks õiguseks. 4 2. Tänapäevane õiguse mõiste Õiguse eelajalugu ja õiguse ajalugu ning õiguse tähistamist silmas pidades ei ole kerge anda õiguse kõikehõlmavat definitsiooni. Teisit öeldes on õigus mitmetähenduslik sõna. Seetõttu on vaja õigust sisustades hoolega tähele panna, millises tähenduses õigusest jutt on. Mandrieuroopaliku õiguskultuuri silmas pidades peetakse õiguse all väga sageli silmas õigust
annaabi.ee 
