kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks. Dilthey rõhutab kunsti rolli hermeneutika kujunemisel. Elufilosoofiast lähtuv hermeneutika läheneb kunstiloomingule vabalt, ilma kindla mõisteaparatuurita. Mõistmine ei ole kunagi vaba hinnangulisusest, mis sõltub hindaja subjektiivseist ja objektiivseist eelistusist. Dilthey järgi on teiste inimeste subjektiivseid elamusi võimalik mõista vaid läbi kultuurilooliste objektiveeringute. Ma mõistan väikest last üksnes tänu teatud sõnadele ja zestidele. Ma mõistan kunstnikku üksnes läbi ta loomingu. Ka iseennast ja oma sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete. Niisiis on subjektiivne elu täielikult sõltuv
hing. Kuidas me ka vaatleksime inimest - kehalisena või vaimsena - mõlemal korral on inimene osa loodusest. Inimese psühholoogia, inimese kired ja soovid, käitumise motiivid ja eesmärgid on samasugune tunnetamise objekt nagu iga teinegi loodusnähtus (2: 162) SPINOZA EETIKAÕPETUS Eetika püüab Spinoza üles ehitada teadusena, mis tuletab oma normid mitte subjektiivseist hinnanguist, vaid inimese tegevuse objektiivseist seadusist. Spinoza "naturaliseerib" eetika. Ent Spinoza eetiline naturalism oli antihistoristlik, mehhanistlik, abstraktne. Spinoza käsitas inimest mitte olendina, kes kuulub ajaloolisse sotsiaalsesse süsteemi, vaid looduse "asjana". Spinoza lähendas psühholoogia meetodid mehhaanika ja füüsika meetoditele, taandas psüühika keerukuse ja mitmekesisuse kahele põhilisele lihtsale algele: 1. mõistusele 2. kirgedele ehk afektidele Tahte ta samastas mõistusega
annaabi.ee 
