kasvasid eriti rangeid karistusi määravateks emadeks ja väikesed poisid eriti karmideks isadeks nad kordasid sedasama kasvatusmudelit, mille olid loonud nende oma vanemad. Tagasipöördumatult moondub ka lapse loomulik empaatiatunne. Lastesõimes toimunud müramise ajal läks kahe ja poole aastane Martin kogemata vastu väikest tüdrukut, kes nutma hakkas. Martin tahtis võtta tema kätt pihku, aga nuuksuv tüdruk tõmbus eemale ja Martin lõi teda vastu kätt. Kui pisarad edasi voolasid, vaatas Martin kõrvale ja karjus mitmeid kordi, iga kord kiiremini ja valjemini: "Jäta järele! Jäta järele!" Kui Martin tegi veel ühe katse tüdrukut lohutuseks patsutada, punnis tüdruk vastu. Siis ajas Martin nagu urisev koer oma hambad paljaks ja sisistas tüdruku peale. Veel kord püüdis Martin tüdrukut lohutuseks patsutada, kuid patsutused seljale muutusid kiiresti löökideks
Comminesl nimelise aadlimehe hobusetekil brodeeritud deviis, mille üle teilegi soovitan järele mõelda: Qui non laborat non man-ducet.» Skolaar oli hetke vait, sõrm kõrva juures, silmad maha löödud ja nägu vihane. Äkki pöördus ta Claude'i poole linavästriku vilkusega. «Niisiis, armas vend, te keeldute mulle üht Pariisi soTigi andmast, et pagarilt leivatükki osta?» «Qui non laborat non manducet.» Paindumatu ülemdiakoni vastust kuuldes peitis Jehan oma pea käte vahele nagu nuuksuv naine ja kisendas meeleheitlikult: «Otototctotoi!» «Mis see tähendab, noormees?» küsis Claude, üllatatud sellest vigurist. «Ah mida?» ütles skolaar ja tõstis jälle Claude'i poole oma jultunud silmad, mida ta äsja rusikatega punaseks oli hõõrunud. «See on kreeka keeles! Aishülose anapest, mis oivaliselt väljendab ahastust.» 1 5 3 Selle juures hakkas ta nii veidralt ja metsikult naerma, et isegi ülemdiakon naeratas.