oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid; kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu vastu olete kuri! Oh, milline saatus!» Ta peitis pea käte vahele. Tütarlaps kuulis teda nutvat. Seda nägi ta esimest korda. Püsti seistes ja nuuksetest vappudes oli preester haletsusväärseni kui põlvili. Nõnda nuttis ta tükk aega. Esimesed pisarad möödas, jätkas ta: «Ei, ma ei leia enam sõnu. Ja ometi olin ma hästi läbi mõelnud, mida teile öelda. Nüüd aga värisen ja lõdisen ma, olen nõrk otsustaval silmapilgul, tunnen midagi kõrgemat meie ümber ja ma kogelen. Oh, ma langen kohe maha kividele, kui te minule ja endale ei halasta. Ärge saatke meid mõlemaid hukka! Kui te teaksite, kuidas ma teid armastan! Kellel veel võiks
pisaraist lämmatatud häälel: «Oo, kättemaksja jumal, oo, armuline jumal, kas sa lased tõesti täide minna selle mehe hirmsatel kavatsustel?» Mileedi teeskles, nagu kuuleks ta alles nüüd Feltoni samme, ta tõusis välkkiirelt ja punastas, otsekui oleks ta piinlikkust tundnud, et teda tabati põlvitamast. «Ma ei taha segada palvetajaid,» ütles Felton tõsiselt, «ma palun teid, ärge laske ennast häirida!» «Kust te teate, et ma palvetasin, mu härra?» küsis mileedi nuuksetest lämmatatud häälega. «Te eksite, ma ei palvetanud.» «Mileedi,» ütles Felton ikka veel tõsiselt, kuid palju mahedamalt, «kas te arvate, et ma võtaksin endale õiguse takistada kedagi kummardamast oma jumala ees. Hoidku jumal! Pealegi kaunistab kahetsemine süüdlast. Olgu kuritegu missugune tahes, jumala jalgade ees on süüdlane mulle püha.» «Mina peaksin olema süüdlane!» hüüdis mileedi naeratusega, mis oleks võtnud relvad käest isegi kohtumõistjalt inglilt. «Süüdlane
annaabi.ee 
