peenejoonelise väljendajana. Esikkogu ,,Maantee tuuled"(1938) pealkiri ja nimiluuletus viitavad Merilaasile omasel optimistlikul viisil elule kui vabadusse kutsuvale maanteele, mis rõõmustab paljutõotavate kaugustega, kuid ka rännaku endaga. Vaatamata nõrkushetkedele ja elu argihalluse tõdemisele on noore Merilaasi eluhoiak julge ja avatud. Selles suhtes sarnaneb ta B.Alveriga, kelle luulel on samas kokkupuutepunkte arbujate n-ö metafüüsilise liiniga, eriti H.Talvikuga. Mis on nukker nuuksatus, mis raske ohe? On mere kohal pilv kui hiigla lohe. Ta poole pahisedes mõõnab voog. Ta londi langetab. Ta mere tühjaks job. Ja mere põhja lagedal, veekasvest kaetud. See kõik saab jälle nähtavaks. Mis mere põhja maetud: su nuriteod, su vaiksed mõrvad. Su sikusõrad, su eeslikõrvad on seal su ees... Ja uuesti kõik jälle kirja pandi. Ei mingit unustust, ei mingit andeksandi! (,,Kohtupäev") (Kersti Merilaas) 10
lööks ta kella, ja niisuguse visadusega, nagu oleks ta otsustanud oma pea puruks lüüa. Viimaks langes ta teist korda jõuetuna maha. Siis roomas ta põlvili kambrist välja ja jäi tuimas tardumuses ukse ette kükitama. 483 Nõnda kükitas ta seal liikumatult üle tunni, üksisilmi tühja kambri poole vahtides, kõige tumedamates mõtetes, nagu ema, kes istub tühjaks jäänud hälli ja oma lapse kirstu vahel. Ta ei lausunud sõnagi; ainult harva sekka raputas mõni äge nuuksatus kogu ta keha, kuid see oli ilma pisarateta nagu suvine pälk, mis häält ei tee. Arvatavasti siis, mõlgutades oma lootusetuid mõtteid selle üle, kes võis mustlasneiu jultunud riisuja olla, tuli Quasimodol meelde ülemdiakon. Talle meenus seegi, et ainult dom Claude'il oli kambri juurde viiva trepi võti, ta mäletas ikä kahte öist kallaletungi Esmeraldale: esimest, mil Quasimodo teda aitas, teist, mil ta ülemdiakonit takistas. Veel tulid talle
annaabi.ee 
