(Laval on võõrasema. Ta pilk on seinakalendril. Talle meenub, et on tema pulmapäev, päev mil ta Timmi isaga abiellus.Ta nuuksatab.) VÕÕRASEMA: Lilled! Koogid! Kohvi! Naabrinna! Kleit!.... Timm! Ervin! Timm, sina lähed tood proua Bebberi juurest meerulle ja Ervin läheb osrab lilled ja viib need hauale. (Ervin läheb sõnakuulelikult, aga Timm läheb vastutahtmist. Laval on Timm ja võõrasema.) VÕÕRASEMA:Tagant uksest! Kolm korda koputada! Ütle. Et on väga tähtis!... (Pagari emanda juures.) TIMM: Kuus meerulli! Ja ainult kõige paremat sorti! PROUA BEBBER: Enne tuleb vana arve tasuda, kui ma jälle võlgu annan
Vähemalt mitte praegu! Danielle kihistas taas naerda ja läks niisama uisapäisa laval jalutama, Adeelest ja Marcist eemale. Adeele paneb oma käe nukra mehe õlale ja võtab teise käega nii enda kui Marci maski peast. Adeele: Aitab neist valedest, Marc! See elu, mida Danielle sulle pakub, ei kuulu sinule! Marc: Tõstab pea, vaatab Adeelele silma On sul must kahju, Ada? pilkavalt Kas tõesti suudab su rikutud hing tunda vähimatki kaastunnet mingi talupoisi vastu? Adeele nuuksatab Adeele: Palun, ma tean seda on raske uskuda, kuid...see ei pidanud nii minema! Mina ja Danielle püüdsime vaid oma saatust muuta! Kuula nüüd! Alguses sa tõesti olid veidi naeruväärne, kuid nädal on pikk aeg...ja Saatuse vast... Marc: Adeelet katkestades Saatus? Kas sa oled purjus, mu kaunis mademoiselle? Adeele: Marc! Danielle taandub hääletult kardinate taha. Marc: Marcus teile, preili Adeele Sinisalu! Adeele: Mida? Mis sinuga küll juhtunud on, Marc? Ma ei tunne sind enam äragi!
annaabi.ee 
