külje kõrval töötanud olime: "Noh, võibolla mõni inimene tõesti arvab nii, aga mina pole küll kunagi seda mõelnud!". Ebaviisakas on ka tänaval söömine (erandiks vana hea jäätis), kuigi gaijini jaoks pole kõikvõimalike reeglite rikkumine just surmapatt. Vastuvaidlematult ropp on aga nuuskamine. Sündsamaks alternatiiviks on lärmakas stoiline luristamine, kuni leiad mõne privaatse koha kus see ropp asi omaette korda ajada. Lärmakas luristamine on miskipärast kombeks ka nuudlisuppi süües. Jälgisin kõrvalt, kuidas see heli mu kõrva riivas ja mõtisklesin: "Näe, kui ühiskonna poolt rikutud ma olen! Huvitav, milline oleks mu loomulik reaktsioon sellele nähtusele kui mulle poleks lapsest saati pähe taotud, kuivõrd ebasünnis on suppi luristada? Kui suhteline on kõik siin maailmas. Grupp (perekond, kolleegid jne.) on tunduvalt tähtsam kui üksikisik, ilma grupita puudub inimesel point. Kõik teised määratletakse kas grupi sisse või väljaspoole kuuluvateks.
Üks huvitavamaid on aga i?kembe-supp, mis on tegelikult tehtud lehma peast ja jalgadest koos küüslauguga. See on üks türklaste lemmikuid, mida nad suure himuga soovitavad välismaalastele. Ise olen seda ühe korra maitsnud ja kahjuks sinna see jäigi. Maitse meenutas natuke hapukoort, lihatükkide maitse oli midagi arusaamatut. Muide, see supp pidavat olema ainulaadne ravim pohmelli vastu. Samuti tehakse Türgis kala-, kana- ja nuudlisuppi. Türklased armastavad süüa toidu kõrvale ka värsket salatit. Eriliseks teeb need tsilli, äädikas ning sidrunimahl. Magustoit pole aga eriti igapäevane. Kui, siis avatakse kodune kompott või serveeritakse külmkapist välja võetud jahedat mahlast arbuusi või suus sulavat melonit. Saia tähtsusest Sai kuulub Türgis iga toidukorra juurde. Ja nii leidubki saiapoode igal tänavanurgal ning sealt saab osta värskeid saiu otse ahjust. Türgi hommikusöök on mulle jäänud siiamaani
annaabi.ee 
