Peale oma naise kaotust pühendas Goriot ennast täielikult oma tütardele. Oma tütreid pidas ta kõige tähtsamaks ja elu mõtteks. Ta tegi kõik, et Anastasie ja Delphine oleksid õnnelikud. Tütred aga ei teinud muud, kui kasutasid isa piiritut armastust ära. Peale seda, kui Goriot oli oma tütred rikastele meestele naiseks pannud koos suure kaasavaraga, oli ta sunnitud ise pensionile minema. Temast oli saanud häbiplekk väimeestele, kes ei tahtnud, et nende naisi seostataks nuudlikaupmehega. Isa Goriot´ist rääkimine oli tabu ja nägemine keelatud. Hea isana läkski Goriot erru ja asus elama proua Vaqueri pansionaati. Olles just äriga lõpetanud, oli Goriot varandus nii suur, et ta asus elama pansioni esimesele korrusele, kus toad olid kõige ilusamad. Tema riided olid uhked ja korralikud ning ta paistis korraliku härrasmehena. Kuid selline eluviis ei kestnud kaua, peagi algas allakäik. Ja selle
ühendab neid tugevalt kustutamatu ja peaaegu iseenesestmõistetav janu raha järele. Eesmärk rikkuseni jõuda on peaaegu kõigil raamatu tegelastel. Seega on rahal inimeste kõrval justkui eraldi väga kõrget positsiooni omav roll. Põhjus on väga lihtne, nagu isa Goriot ütles: "Raha eest saab kõike". Kahjuks on see olnud üks aegumatuid ühiskonna valupunkte juba väga pikalt, sest raha ei kao meie eludest mitte kunagi. Isa Goriot puhul oli tegemist vana nuudlikaupmehega, kellele kuulus küllustes rikkusi enne kui tema tütred mehele läksid. Abikaasad sõid aga peagi Goriot enda seltskonnast välja ning mees oli sunnitud pensionile jääma. Ta armastus tütarde vastu neile kõike võimaldades viis selleni, et nood muutusid isa vastu hoolimatuteks, mistõttu Goriot lootis rahaga osta laste armastust, sest muud võimalust talle enam jäänud ei olnud. Poolehoiu võitmiseks oleks ta pidanud juba viimaste lapsepõlves neid
annaabi.ee 
