Lapsepõlve nähakse kui ohu seisundit kuigi Carroll väljendas poolehoidu lastele ei idealiseerinud ta neid kunagi. Alice'i väljakutse oli kasvada tugevaks ning kaastundlikuks inimeseks vaatamata olendite isikupäradele, keda ta kohtab (olendid sümboliseerivad täiskasvanu maailma). Ta peab õppima iga uue kokkupõrkega uued reeglid, kuid lõpuks siiski sälitama õigluse meele ja arendama tunnetuse iseendast. Kui raamatu alguses suudab Alice vaevu end nutmisestki hoida, siis romaani lõpuks on ta võimeline ennast vastandama ka kõige nõutumaks tegeva Imemaailma loogika vastu. Ka Alice'i füüsise suurenemine ja kahanemine näitavad keha muutusi täiskasvanu eas andes talle tegelikult võimaluse näha maailma mitmest vinklist. Kõik see teeb teda inimese tugevaks ning annab talle hääle ja julguse absrudse kohtuotsuse menetluse käigus. Iga uus kokkupõrge/kohtumine on mingit sorti mäng Alice'ile; on reeglid, mida peab
laste erinevuste kohta. Lapsepõlve nähakse kui ohu seisundit kuigi Carroll väljendas poolehoidu lastele ei idealiseerinud ta neid kunagi. Alice’i väljakutse oli kasvada tugevaks ning kaastundlikuks inimeseks vaatamata olendite isikupäradele, keda ta kohtab (olendid sümboliseerivad täiskasvanu maailma). Ta peab õppima iga uue kokkupõrkega uued reeglid, kuid lõpuks siiski sälitama õigluse meele ja arendama tunnetuse iseendast. Kui raamatu alguses suudab Alice vaevu end nutmisestki hoida, siis romaani lõpuks on ta võimeline ennast vastandama ka kõige nutumaks tegema Imemaailma loogika vastu. Ka Alice’i füüsise suurenemine ja kahanemine näitavad keha muutusi täiskasvanu eas andes talle tegelikult võimaluse näha maailma mitmest vinklist. Kõik see teeb teda inimese tugevaks ning annab talle hääle ja julguse absrudse kohtuotsuse menetluse käigus. Iga uus kokkupõrge/kohtumine on mingit sorti mäng Alice’ile; on reeglid, mida peab õppima ning