Teaduslike artiklite lugemiseks tuleb vaid avada arvuti või peaaegu iga inimese taskus olev nutiseade ning otsida vajalik lehekülg internetist. Pole vaja lehitseda suuri, tihti vananenud infoga raamatuid, piisab vaid, kui inimene teab, mille kohta tal on infot vaja. Inimestel on ka lihtsam kirjandusteoseid lugeda, kuna ei pea füüsiliselt raamatut kaasas kandma või omama. Enamus teoseid on tänapäeval saadaval e- raamatuna, mistõttu on raamatud igal hetkel nutiseadmest kättesaadavad. Kirjanduse roll pole ajaloos palju muutunud. Kirjandus on alati olnud viis info edastamiseks ning meelelahutuseks. Muutunud on aga see, kuidas kirjanduse erinevad rollid välja näevad. Info edastamine on tehnoloogia arengu tõttu muutunud järjest kiiremaks, kuid selle roll on jätkuvalt sama mis see oli sadu aastaid tagasi: edastada teavet. Ka haridus pole muud kui info edastamine õpetajalt õpilasele või kirjanikult lugejale. Tänu internetile ja arenenud
seadmeteta üleüldse hakkama saada. Just viimane punkt on ülioluline aspekt tervikus, kuna tegelikkuses müüakse seda, mis läheb inimestele peale. Seetõttu ongi kindlasti vaja keskenduda just õppivatele inimestele lahenduste pakkumisele, milleks antud juhul on e-õpiku üleüldine kasutuselevõtt. Samamoodi nagu pole halba ilma heata, siis pole ka head ilma halvata. Kõik tänapäeva inimesed on ju tegelikult harjunud õppima vanadest headest tavalistest raamatutest. Kohati on nutiseadmest väljatulek ja selle asemel tavalise õpiku kätte võtmine hoopis suur eelis nii silmadele kui ka mõistusele. Terve elu ei tohiks ju tegelikult käia ühe nutiseadme ümber, vaid õpilane peaks ise infot omandama viisil, mida on kasutanud tegelikkuses ka ju eelnevad põlved. Miks parandada midagi, mis pole katki. Halb on ka see, et juhul, kui e-õpik on internetipõhine, siis ei saa seda näiteks välismaal või muudes levialast väljas olevates kohtades kasutada. Samas, kui paksude
kui ka koolitunni ajal. Selleks vahendiks võib olla kas e-luger, tahvel- või sülearvuti. Seadmega töötamine õppeprotsessi käigus peab olema mugav nii õpilasele kui ka õpetajale. Kui üks neist tingimustest ei pea paika, siis kaasnevad komplikatsioonid, mis tekitavad peavalu mõlemale osapoolele. Siin kerkib ka päevakorda küsimus, kas õpilased ja õpetajad eelistaks lugeda vajalikku materjali paberkandjalt või nutiseadmest. Kui kõik õpikud, mille järgi koolis õpitakse, oleks pandud ühte seadmesse, siis koolikotid oleksid palju kergemad, mis omakorda muudaks õpilaste elud palju lihtsamaks ning nad kannaksid igapäevaselt meelsamini õpikuid sisaldavat vahendit kaasas. Õppetunni raames ei peaks jääma see õpilane, kellel on ununenud õpik koju, tööst kõrvale. Veel enam, e- õpikute kasutuselevõtt tähendaks seda, et õppematerjal oleks alati kaasaegne ning sisaldaks viimast teadaolevat infot.
KOHANDUVA VEEBIDISAINI ALTERNATIIV Veebidisainerid võivad arutleda, et kumb on parem või eelistatum kas Adaptive design või Responsive. Põhimõte ja eesmärk on praktiliselt sama – teha veebileht iga ekraanisuuruse seadmega kohanevaks. Ainult, et kasutatakse natuke teist metoodikat. Kui responsive web design’i puhul luuakse kood, mis on iga seadmega sobiv, siis adaptive’i puhul luuakse iga ekraanisuuruse jaoks sobiv veebileht. See tähendab, et kui kasutaja läheb kodulehel nutiseadmest, siis brauser automaatselt tuvastab ära ekraani suuruse ja avab sobiva suurusega veebilehe ehk tulemus on sama, mis responsive’i puhul. Miinusteks võib pidadada adaptive’i puhul just seda, et tuleb luua mitu veebilehte, et need oleksid sobivad suuruses, mis omakorda nõuab rohkem tööd. Adaptive design’i jaoks kasutatakse 6 erinevat laiust: 320, 480, 760, 960, 1200, 1600 (px). Plussideks on kindlasti see, et on võimalik rohkem kontrolli saada kodulehe üle (sisu ja disain), mida
annaabi.ee 
