lärmakas." Tegelikult peab kommentaariumite lugemiseks üsna hea orienteerumisoskus olema, sest sealt võib tõesti väga arukaid ütlemisi leida, kui oskad neid muu lärmi seest üles leida. Kahjuks on kommentaariumid ajakirjandust liiga palju mõjutama hakanud. Kõige paremini kirjeldab seda Tiit Hennoste oma arvamusloos ,,ajakirjandus on kommi nuruv koer", kus ta ütleb, et ,,kommimisväärtusi järgiv ajakirjandus pakub seda, mida kommija tahab". Ka minu silmi riivavad just need lood, kus kutsutakse inimesi üles kommenteerima, kes kandis sellel üritusel selle kleidi paremini välja ja kuidas meeldib sulle tema uus video? Siinkohal võib ajakirjanikku tõesti ette kujutada magusat nuruva koerana. Sest just tema uudislugu peab saama palju kommentaare, mis sellest, et see uudislugu polegi üks eriline uudis, aga
Kõneaktiteooria keskne idee seisneb selles, et inimene kõneldes mitte lihtsalt ei edasta mingisugust informatsiooni, vaid pigem sooritab mitmesuguseid tegusid. Selleks, et neid tegusid sooritada, on keeles olemas kindlad vahendid, mis võivad olla morfoloogilised (näiteks eesti keeles tingiv kõneviis kui palve pehmendaja), sõnalised (palun kui palve ja äkki kui ettepaneku märkija) või ka intonatsioonilised (küllap teab igaüks, missugune on näiteks nuruv intonatsioon). Kooperatiivsusprintsiip on üks klassikalise pragmaatika olulisimaid alustalasid. Nimelt eeldavad kõnelejad vastastikku, et partner annab vestlusesse igal kõnehetkel vajaliku panuse, st ütleb just nii palju ja just seda, mida on vaja, et teda mõistetaks ja et tema suhtluseesmärgid saaksid täidetud. Selline koostöövalmidus ei saa muidugi olla reegel, sest seda ei täideta kunagi absoluutselt.
annaabi.ee 
