Vett koskedena lahkab, on kui upuksime vette. Nii palju vett! Nii palju päikest! Püssiroht, mis langeb kullu: nii tuleb kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. Ööd kahu enam ei too tänavalle. Ööd läbi peksavad nüüd puid ja kive vihma piisad, et oleme kui ujutusen märjad nagu kiisad. Kiirrongid vett nii vahun ojad kihutavad madalalle. Nii tuleb kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. Jo urbepäiv ja ülestõusmine. Mis nüüd võib olla nurmil, niidel, jõgeden ning järvin! Hellsinist sinet taevan, sinist igan silma värvin. Las olla! Olla kuskil sõda, verevalamine, ja siiski kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. On lõppemata pori, kõntsa, saasta. Mis sest, mis sest, kui tulen üle porine ja lige. Hää eit, mo hoolitsei, saan andeks, ära ole tige: kord ainult kevade, las olen porine; kord iga aasta nii tuleb kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. Nüüd on mul Ing. Mul enne oli Ene.
rõngaga olümpialipp. Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Alates Antverpeni OM-ist muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine. Esmakordselt võttis olümpiamängudest osa Eesti, kuna meie ajakirjanikke Antverpenis ei viibinud, siis oli ka mängude kajastamine tagasihoidlik. Lisaks tabas suvel "Eesti Spordilehte" trükitööliste streik. Ainus distants, mis Paavo Nurmil Antverpenis võitmata jäi, oli 5000 meetrit. Seda seletati Nurmit laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõju veel tunda andis. PARIIS 1924 Sportlased majutati esmakordselt "olümpiakülla". Maastikujooks kujunes Pariisis nii dramaatiliseks, et tegi lõpu krossijooksule olümpiamängudel. 10 650 meetri pikkusele distantsile asus 38 jooksjat. Termomeeter näitas 36 kraadi, päikese käes koguni 55. Trass oli erakordselt raske, kulgedes mööda kiviseid radu, mida katsid põlvepikkused
annaabi.ee 
