a. 4.märtsil. Hetkel ta on pensioonil. Enamuse elust on ta õppinud Kalingradi gümnaasiumis,ning elanud enamus ajast Eestis,tema õde Aino Poplõko on kahjuks surnud,tema aga elas enamus ajast Soomes,Pajulahtis.Eriliseks teeb ta see, et tal on mälestusi Teise Maailmasõja kohta ning see, et ta on minu vanaema.Annan siis jutujärje talle Elutingimused Sõjaajal oli meil väga vähe süüa.Olles kuueteistkümne aastasena elasin ma Eesti taludes ning nurisesin,et toitu pole. Siis pahandati minuga ja selgitati, et kõik söövad praegu nii ja midagi pole teha.Voodis ei saanud ma und ning haletsesin ennast. Lasin siis emal öösiti end üles ajada, kui elekter tagasi tuli ja läksin edasi magama.Muidu pidin õhtuti õppima magama valgel petrooleumlambil. Kogu minu keskkooli vältel lülitati elekter õhtuti elamurajoonides välja, sest kõigile ei jätkunud. Vaid linna tööstustesse jäi elekter alles. Põlevad paberid põllul
korrusel, kus sai lösutada. Meil oli õpilasaktiivi VÕLVi ruumid, kus sai olla, ja nautida maa-alust vana maja hõngu ja vaikust. Vaba aja sisustamise kooliga seoses julgen nimetada ka LÜGi oma rahvatantsukollektiivi "Läki Tantsule" kus said õpilased sooritada vaba aine punkte ja olla osa rahvuskultuurist. Õpetajad Lihtsalt wow. Ei ole õpetajat, kes oli saamatu oma aines. Tean, et koolipingis nurisesin ja laitsin õpetajaid. Kuid täna vaatan tagasi, ja ütlen, et igal õpetajal oli midagi õpetada ja on ka õpetanud! Ei ole halba õpetajat, 19 on halb õpilane. - kes tahab, võib viimase väite ka teistpidi mõelda, aga mina väidan niipidi. Positiivsus oli iga õpetajate silmis, naljatades võin öelda, et ma ei tea mida nad seal õpetajate toas tegid, aga alati kui nad vastu tulid, naeratasid ja särasid mis põhjuselt? Kas minu pärast
annaabi.ee 
