1825. aastal põles maha vana härrastemaja, mille asemele ehitati esinduslik kahekorruseline klassitsistlikus stiilis mõisaloss. Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken. Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis, esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud toetuvad metallkonsoolidel. Rõdudel on valatud metallrinnatis, mida on elustatud noodivõtmekujulise spiraaliga. Keskristaliidi ees on kõrge trepiga palkon, mille varikatus toetub neljale saledale sambale
suhetuvat vürtlikku residentsi. Sooviti aga ehitist, mis kehastaks absolutsitliku võimu distantseeritust ning millest saaks monument Prantsuse kuningavõimule. Lõpuks kerkis 1667-8 arsti ja matemaatiku Claude Perrault` käe all idafassaad. Kasutas kolonnaadimotiivi andes sellele klassitsistlikult range ilme. Nõlvakul, vähe liigendatud soklikorruse peal on pikaksvenitatud sammaskoridor, mille nurki rõhutavad võidukaarte moodi nurgarisaliidid. Kesktelge toonitab eenduv templifront. Kõige omapärasem element on pikk rivi korintose stiilis topeltsambaid. Versailles oli Euroopa lossiehituse kõrgpunkt. Ajatu ülemvõimu sümbol. Esimest korda laiendati 1631. Aastal – valmis kolmest hoonetiivast kompleks. Projekteerimistöödesse olid kaasatud Le Vau, Le Brun ja Le Nótre. „Õue ja aia“ vahelisuse kontseptsioon. Lossi paigutamine loodusmaastikku.
annaabi.ee 
