mis talvel taevas virvendamas nähti. Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt kirjeldab südamelähedasi pildikesi ja juba saabunud kevade mõju, kuigi esimeste kevade märkide saabudes ka tema "süda pööripäeva rühib". Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: "Maa silmadeks on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka oraseliblet, esimest ... "Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist, / lumest välja sulab oras. / Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras." Ja manitseb mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab. Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud kesk luhalodu, ümber mil on hanged, kui unes puude rohelised hinged ja vete all veel metsad, niidud, põllud? Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad"
neid ära kuulata, kui tarvis nõu anda. ,,Hoia oma nahk, Mari," kinnitas noor perenaine elutargalt. Krõõt emana: Ta armastas oma lapsi, aga näiteks kui esimene tütar tal sündis, siis ta ei tundnud alguses tema vastu midagi. ,,Aga praegu polnud tal rinnas vähimatki õrnust ega armastust. Ta arvas isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks tal tema jaoks kusagiltki õrnust ega kahetsust võtta nii hirmus ükskõikseks tegi nurganaise suur väsimus." ,,Tõepoolest näiski nüüd, et kui laps talle haiget tegi, tärkas ka armastus...uues armastuses oli juba liha ja verd." Ta tahtis oma lastele parimat. ,,Sa pead omale teise naise võtma," ütles Krõõt nüüd, ,,aga ära võta kurja...lastele emaks." Krõõt perenaisena: Ta oli teotahteline ning väga töökas. ,,Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda
annaabi.ee 
