Hilisgooti stiilis ja kindlusarhitektuuri elementidega kujundatud raekojahoone on peafassaadil lahtise võlvkaaristu, sakmelise dekoratiivse kaitserinnatise ja idaviilult tõusva minaretitaolise vahitorniga graatsiliselt monumentaalne ehitis. Tema mõjukust ilmestavad kohalikust ehitusmaterjalist - paekivist kivimeistrite poolt oskuslikult väljatöödeldud ehitusdetailid - kaaristu piilarid ja kaared, aknapiidad ja portaalid.Töödeldud kivist on ka hoone nurgakvaadrid ja rinnatisevöö. Iidse turuväljaku lõunaküljel paiknev 36,8 meetri pikkune ja 14,7 meetri laiune hoone on praegusel kujul valmisehitatud aastatel 1402 - 1404 vanemate raekodade müüristikke kasutades. Raekoda on palju vanem kui see välja paistab ja kui seda näitab tema praegune välimus. Hilisemate konstruktsioonide varjus peituvad vanad müürid jutustavad raekoja mitmeetapilisest ehitamisest. Uuemate uurimuste valguses toimus raekoja järk-järguline
moodustuvatele lahtistele võlvkaaristutele, mis lääneotsas lõpeb peasissepääsuesise tuulekojaga. Hoone aknad on suhteliselt kitsad ja paiknevad vastavalt hoone ruumijaotusele. Raesaalis ja köögis on väiksemad aknad kui kodanikesaalis. Teise korruse aknad on neljakandilised ja suuremate kaunistusteta, enne 1962. aastat olid aknad gooti stiilile omaselt teravkaarega. Sakmeline kaitserinnatis on dekoratiivne ja mitmete töödeldud paedetailidega (aknaavad, nurgakvaadrid ja nisside raamistused). Tänapäevasel raekojal on üheks kauniks detailiks kaitserinnatises olevad 17. sajandi keskpaigas lisatud lohepeadega vasest veesülitid ning renesanss-stiilis raidreljeef aastast 1629., kus kujutatud on õigusjumalanna Justitiat. Teravkaarne peaportaal on kaheastmeline, sirge talumiga ja palestike ning arhivoldi osas ühtse ümarturbaga profileeritud. Võrreldes põhjafassadiga on lõunafassad väga lihtsa välimusega
See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon. Muudes kohtades olid talalae talad kaetud laudisega. Kangialuste pikkade käikude laed olid reeglina kaetud silinder- või servjoonvõlvidega, mis olid tihti varustatud rauast riputusrõngastega, väiksematel ja vanematel hoonetel kasutati aga ka seal talalagesid. Elamute, samuti ka kõikide muude hoonete fassaadid olid kaetud reeglina heleda lubikrohviga, mis jättis katmata raidkividetailid, nurgakvaadrid ning sageli ka eenduvad kivinukid. Krohvipind oli sealjuures lainetav ja omapärane: ta järgis paemüüri ladumise ebatasasusi ning sageli ka suuremate kivide piirjooni. Seega olid hoonete seinad keskajal kõike muud kui sirged ja siledad. Elamu püstkujuline seinapind, mis oli võrreldes hoone laiusega ca 2-5 korda kõrgem, lõppes teravnurkse katuseviiluga. Viilu tipus asetses tuulelipp, mis oli tihti paigutatud väiksemale tornitaolisele ehitisele
annaabi.ee 
