jooksul rajatud veetorustikku. Kanal suleti 1883. aastal, kui linna veevarustussüsteem oli ühendatud Ülemiste järvega torustiku abil. Järve vesi jõudis linlasteni ehedal looduslikul kujul, aegajalt koos järvemuda ja vees olevate pisemate eluslisanditega. Linnarahva survel hakkas linnavalitsus otsima võimalusi veepuhastusjaama ehitamiseks. Ja 15. juulil 1924 sõlmiti sellekohane leping inglise firmaga W. Paterson Engineering Co Ltd. Pidulik nurgakivipanek toimus 10. septembril 1925. Lepingu järgi pidi veepuhastusjaam käiku minema 1. juulil 1927, kuid ehitusvigade parandamine võttis lisaaega peaaegu viis kuud. Jaam läks maksma 88 750 naelsterlingit. 29. novembril 1927 hakkas Ülemiste veepuhastusjaamast linna torustikku voolama puhastatud järvevesi. Selleks, et ka kraanidest tuleks puhastatud vett, tuli täiendavalt puhastada veetorustik vetikatest ja muudest setetest ning osaliselt isegi välja vahetada,
ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. Eesti kirjakeele üheks suurimaks vooruseks peab Hint väga paindlikku sõnamoodustus- ja tuletussüsteemi. Selle ökonoomsust ja väljendusvõimalusi on kõrgelt hinnatud nii Eesti keeleteaduses kui ka välismaalastest eesti keele uurijate poolt. Liitsõnad nagu nurgakivipanek või umbrohutõrje on kõik võrreldavad teiste keelte parimate liitsõnamoodustamismudelitega. Mõnel keelel pole selles osas midagi võrdväärset ette näidata. Veel efektsemad ja efektiivsemad on omadussõnalised ja määrsõnalised liitsõnad. Eesti lauseehituse üheks omapärasemaks jooneks on suhteliselt vaba sõnajärjestus, mille teeb võimalikuks morfoloogiliste vormide suur hulk. Kõige tavalisemaid lauseid võib eristada erinevas sõnajärjestuses neutraalset stiili säilitades
annaabi.ee 
