Nimelt kogu muusika, mis näidendi jooksul oli, tuli otse lavalt. Alguses tekkis mul segadus, et miks üks näitlejatest, Rivo Laasi, terve aeg lava ääres ühe koha peal istub, kuid pikemalt tähelepanu pöörates märkasin, et tema ongi selle näidendi helimees. Helisid oli vähe ja ned olid situatsioonidele väga iseloomulikud. Teatud kohtade peal laulsid Triin Lepik ja Rauno Kaibiainen ka ise. Lavakujundus oli ülimalt lihtne. Laval olid ainult aiaga piiratud nurgakene, kus istus Laasi ja keset näidendiplatsi oli üks vanker-laud, kus peal toimus põhiline tegevus nukkudega. Seda vanker-lauda suudeti väga kompaktselt kasutada, seal oli korraga mets ja mägi, taevad ja põrgu. „Otsides varandust“ juures ei olnud peaaegu üldse märgata kunstniku tööd. Kogu lavakujundus oli ülimalt lihtne ja seal ei olnudki asju millega kunstnik oleks saanud tegeleda. Annika Aedma kunstniku töö sekka võib kindlasti lugeda ka nukke. Need nukud nägid nii
hoone kaheksandale korrusele. [7] Taaskord oli Koolhaas pannud abstraktse moodsa arhitektuuri kaldpindadega kinni läbipaistvasse klaastahukasse. 2004. aastal sai Koolhaas lõpuks ära realiseerida esimese raamatukogu hoone, mida ta oli varasemalt korduvalt võistlustele esitanud. Seattle'i keskraamatukogus sai tähtsaks ruumiprogramm, kuna raamatukogude funktsioon ja tähtsus on infoajastul muutunud. Raamatukogu ei ole enam vaikne kunstvalgusega nurgakene, vaid avarate ruumide ja avatud fassaadiga hoone, mis asub otse liikluskeerises. [7] Teine Richard Westoni raamatusse pääsenud teos on 2005. aastal valminud Casa de Musica Porto linnas Portugalis, mis pidi olema tähtteos Porto 2001. aastal kultuurilinnaks olemise puhul, kuid valmis 4 aastat hiljem. See oli Koolhaasi püüd saada lahti kingakarbi- kujulise saali järgi kuju saanud kontserdimajast. Selle asemel on majal erikujuline vorm, millest on eraldatud kontserdisaali maht. Suure
annaabi.ee 
