numismaatika isaks peetakse Joseph Hilarius Eckhel'it. Ta avaldas Austria- Ungaris suure hiiglasliku kaheksas köites ilmunud teose muistsete müntide teadmisest. See on oluline, kuna seal antakse esmakordselt müntidele süstemaatiline klassifikatsioon, mis on põhiliselt kasutusel siiamaani. Võimaldas eri maade ja eri piirkondade numismaatikutel teadmisi jagada ning sellega uuel tasemel edasi minna. Mitte tegeleda enam lihtsalt kogumisega, vaid lausa uurimisega. 18. sajandil sai numismaatikast teadusharu. Üldiselt numismaatika ajaloost: 14.-17. saj kogumine 18. saj kirjeldamine 19. saj andmete koondamine ja üldistamine 20. saj detailne uurimine münditüüpide kaupa, münditemplite võrdlus, aarded, majandusajalugu. Mündid kui arheoloogilised objektid. Arheoloogia Numismaatika ja arheoloogia vanemas osas on suhteliselt seotud. Renessanssiajastul küll kaevati ja koguti, kuid veel ei uuritud. Neid kaevati välja
vapp. Vapp - 13. sajandist kõige armastatum pitsatipilt. Majamärgid - kodanike vappidel Algul puudus tavaliselt kiri, 12. sajandist peeti vajalikuks omaniku nime Numismaatika (< kr. k numisma - raha, münt), münditeadus, ajaloo abiteadus, mis uurib mündindust ning münte kui rahakäibevahendid, pisiplastilisi kunstiteoseid ja epigraafilisi ajaloomälestisi. Numismaatika haru - faleristika - uurib ordeneid, medaleid ja märke, 20. sajandi algul eristus numismaatikast Bonistika - uurib käibelt kadunud booone, assignaate, obligatsioone, panga- ja kassatähti, paberraha kui finantsajaloo allikaid. Uuritavate müntide järgi liigendatakse ajaliselt (antiikn.) või geograafiliselt (bütsantsi). Peale müntide uuritakse vermimistempleid, kirjalikke allikaid, mündileide. Kaalutakse, analüüsitakse keemilist koostist, tüpologiseeritakse. Leidude leviku järgi saab teha majandusajaloolisi järeldusi. Teadus tekkis 18. saj. II p. mündikogumisest (J. H. v
annaabi.ee 
