Selleks, et üldse inimestega suhelda, peavad asjad olema liigitatud ning sõnastatud, piiritletud. Liigitamine on arheoloogiateaduses põhiline analüüsi meetod. Tüpoloogiad peavad olema töötavad, nad peavad midagi illustreerima ning olema uurimisel abivahendiks. Taksonoomia õpetus liigitusest, mis põhineb kindlatele reeglitele ja põhimõtetele. Numbriline taksonoomia taksonoomiliste ühikute sarnasuse kindlaks tegemine numeraalsete andmete alusel. Feneetiline välimuse põhjal; fülogeneetiline suguluse põhjal Tüpoloogia peab olema sõnastatud ning põjendatud. Peame esitama need tunnused, mille abil liigitame ning peame oskama nende üle arutleda ning neid analüüsida. Tüpoloogia liigitus, milles objektid on süstematiseeritud üksteisest erinevateks tüüpideks. Tüüpide aluseks on muutujad (tüüpi iseloomustav omadus, mida on võimalik kindlaks teha või isegi mõõta). Atribuut (muutuja omadus)
elavat (tuld maetakse tuha alla); atributiivsete lisanditega vorme: Pere murrab pesemata kooki (toa uks); Poisid näevad isa ristimist (heinasaod ja -kuhi); numeraale sisaldavaid vorme: Kats sõsarat silitseva võid (regi); Karu põletab kahe otsaga piipu (maja unkaaugud). 10 A3. Lokatiivsed mitteparallelistlikud lihtstruktuurid toodavad oma atributiivsete, numeraalsete jm. komponentide vahendusel nii rikkalikult varieeruvaid süntaksimalle, et neist pole siin võimalik detailiset ülevaadet anda. Siin on need struktuurid jaotatud kõigepealt selle järgi, kas miski või keegi on (viibib, asub) kuskil või siirdub kuhugi või kuskilt ära, kummagi rühma piires edasi muude tunnuste järgi. A3a1. Substantiiv (+ verb) + inessiivne kohamäärang: Vares varnas (müts); Konn karjub põues (uur). A3a2
annaabi.ee 
