lüüakse vaiasse nael või mingi muu püsiv märk, mis õigupoolest märgistabki joone algust või lõppu. Punkti lihtsamaks ülesleidmiseks ja identifitseerimiseks lisatakse maavaiale veel numbrivai (märkvai), mis ulatub üle maapinna ja mille maavaia poolsel küljel on tekst. Tekst võib koosneda vajalikest andmetest punkti kuuluvuse, välja märkijate ja märgistamise aja kohta. Geodeesia õppepraktikal märgitakse numbrivaiale praktika brigaadi number, punkti otstarve (pp.=polügonomeetria punkt, pn. = pinna nivelleerimine, pk. = pikett trassi märgistamisel jne. ) ning punkti number. Mõõdetava joone siht puhastatakse - kõrvaldatakse puud, põõsad, kõrvalised esemed jne. Kui on nõutav suur mõõtmistäpsus (baasijooned kaudsetel mõõtmistel), võidakse taandada mättaid, niita rohtu jne. Vahetult mõõtmise ajaks tuleb joon tähistada. Tähised on silmatorkavad (näit.: punavalge)
Selle joone kalle i = (HB - HA) : d = (108,75- 106,75) : 200 = 10 (ei tea, mida see promill tähendama peaks). Vahepunktide märkimiseks lüüakse vaiad 1, 2 ja 3 maasse nii sügavale, et igale vaiale seotud latil oleks nivelliiri kõrgusele vastav lugem. Kui vaiade projektkõrgus on maapinnast madalamal, kaevatakse augud ja lüüakse vaiad vajalikule kõrgusele. Üle 0,5 m sügavusi auke ei kaevata, vaid arvutatakse kaeve sügavus ja kirjutatakse see maavaia kõrvale paigutatud numbrivaiale (joonisel 4.6 punkt 3). Punktis 3 jääb projektkõrgus allapoole maapinda ja selles punktis lüüakse maavai maasse nii, et ta ulatuks 0,2 kuni 0,3 m pinnasest välja. Numbrivaial on kirjas -50 cm, st projektikõrgus on maavaiast 50 cm allpool. Vahepunktide asetamiseks seatakse pikksilma viseerimistelg paralleelseks kaldjoonega. Selleks kallutatakse pikksilma tõste- või elevatsioonikruvist, kuni lattidest punktides A ja D saadakse lugem a, s.o instrumendi kõrgus
annaabi.ee 
