mõõdetava pinnaga. Indikaatori mõõtevahemik esimesed 10 skaalajaotist osuti teise pöörde algusest on indikaatori kõige täpsem koht, sest seda kontrollitakse alati (lubatud mõõtemääramatus seal ei ületa ±0,008 mm). Seepärast seadsin indikaator nulli just sellele vahemikule. 5. Pöörasin võlli ühe pöörde ning märkisin üles indikaatori suurima ja vähima näidu. 6. Arvutasin radiaalviskumise nende näitude vahena. Kui osuti liikus üle nulljaotise, siis tuli need näidud liita. 7. Korrates eelnenud võtteid, mõõtsin radiaalviskumise võlli teistel astmetel. 8. Võtsin võlli radiaalviskumismõõdikust välja ja korrastada töökoht. 9. Võrdlesin radiaalviskumist standardis antud suurustega ja määrasin täpsuse võlli igal astmel. Vastava täpsusastme lubatud tolerants peab olema suurem mõõdetud radiaalviskumisest. Kandsin need lubatud radiaalviskumised võlli eskiisile. 10
· liistliide · kiilliide · hammasliide Mittelahtivõetavad liited · neetliide · keevisliide · liimliide · pinguga liited · jooteliide Rööpjoonte märkimine Rööpjoonte märkimiseks tuleb mõõtejoonlaud asetada tooriku märgitavale pinnale nii, et mõõdetud pikkuse jaotis langeks kokku tooriku otsaserva või joonega, mis on võetud märke lähteks (joon. 3). Seejärel tõmmatakse märkenõelaga joonlaua nulljaotise kohale kriips. Need märgid kantakse toorikule kahelt poolt ja ühendatakse siis sirgjoonega. Kui rööpjooni on võimalik tõmmata nurgikuga (joon. 4), siis tehakse ainult üks kriips, mis tunduvalt kiirendab märkimist. Joon. 3 Joon. 4 Ristjoonte märkimine Ristjooni on kõige lihtsam konstrueerida nurgiku abil (joon. 5). Ristjoonte
annaabi.ee 
