” Niipea, kui Timm seda tegi, oli ta naer jälle temaga. Parun jõudis kohale ja oli raevus, ta imestas, misk Timm ei vedanud kihla paruni varanduse peale, siis oleks ta ju olnud ka maailma rikkaim mees. Aga Timm ei hoolinud paruni varast. Ta tahtis vaid oma naeru ja sõpru ja vabadust elada õnnelikult oma südame järgi. Oma laevakompanii kinkis ta Rickertile, Jonnyle ja Kreschimirile. Ise aga hakkas oma nukuteatriga etendusi andma ja ringi reisima. Kui ta naer tagasi oli, siis kohtus ta Rickerti vana emaga, kel oi rõõm teda näha. Ta rääkis ka, kuidas ta oli Timmi murele jälile saanud, kui tema poeg Jonny ja Kreschimir olid oma tööd kaotanud ja tegid sadamas lihttööd. Ning kuidas ta oli neid aidanud Timmi abistamise operatsioonis. Timm kohtus ka pagariprouaga ja eriti rohkem temast kuulda ja näha pole olnud. Kalmistul külastas ta ka oma isa hauda ja sinna ilmus kiri. „Ma tulin tagasi”.
mängitud ka mitmel pool välismaal, muuhulgas ka Tartu "Vanemuises". Kõige kaugemaks punktiks on "Väikese onu saagale" olnud ilmselt Jaapan, kus teater Unga Riks (ehk Riksteaterni noortetrupp). TEATRIT TEHAKSE ESEMETEGA. Paljud Byteaterni liikmed alustasid kunagi kunstnikena. Pilt, vorm ja end kõige erinevamateks kujudeks vormida lubav materjal, maskid ja nukud on võlunud ka neid, kes aastate jooksul on liitunud Marionetteaterniga, nukuteatriga, mis Michael Meschke juhtimisel on alates 1958-ndast aastast koolitanud sedavõrd palju nukunäitlejaid. Meschke elutöös on eriline koht sellel, et ta tõi Rootsi värskendavat rahvusvahelist teatrimõtet ja edumeelset teatriesteetikat. Tänu tema aktiivsusele on nukuteatri maine märgatavalt tõusnud ja praegu on nukuteatril Teatrikõrgkoolis oma õppetool. Helena Nilsson-Alvarez, kes oli Michael Meschke järglane
annaabi.ee 
