"Neli andjat, neli kandjat, kaks koerakaitsjat ja üks parmupiits?" lehm " Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?" - sibul Nukutegemise kunstid Varemalt tegid tüdrukud endale tihtipeale mängimiseks ise nukke. Kuid ka nukutegemisel olid omad nipid olemas. Kui taheti nukule kõva pead, puistati paraja suurusega riidelapile niisket tuhka, pingutati riie tuhahunniku ümber siledaks ja seoti otsast tugevasti kinni. Kuivades muutus tuhk nartsu sees kõvaks. Voolitud nukupea oli muidugi veel kõvem, aga selle tegemine võttis rohkem aega. Suud-silmad joonistati nukule värvilise pliiatsiga või tikiti, juusteks kõlbas lina- või takutuust. Nuku keha õmmeldi riidest, täidiseks pandi kaltse, saepuru, liiva või tuhka. Käed-jalad tehti tavaliselt eraldi, topiti täis ja õmmeldi keha külge. Särk ja seelik selga, sokid jalga ja jäigi veel vaid nukule nimi panna. Poiste lemmikmänguasi Poiste lemmikmänguasjadeks olid siiski
6 7 UUEMA AJA NUKUD Portselannuku pead valmistati peamiselt portselanist ja keha võib olla paberimassist, riidest, nahast või millest tahes. Portselani valmistamise oskus on pärit Hiinast, Euroopasse jõudis see 18. sajandi algul. Nukke hakati portselanist valmistama alles 19. sajandil. Esialgu olid need nn. glasuuritud portselaist nukud. See tähendas, et peale esialgset põletust kaeti nukupea läikiva glasuuriga ja põletati veel kord. Põletatud glasuuri peale maaliti emailvärvidega nägu ja juuksed nin põletati siis värvide kinnitamiseks kolmadat korda, seekord väiksemas kuumuses. Valmis nukupea oli sile ja läikiv. Glasuuritud portselanist nukkude kõrgaeg oli Euroopas umbes 1840-70. (Toomet, Nukuraamat, 1997) Ajaliselt veidi hilisemad ja enam hinnatud on biskviitportselanist nukud. Biskviitportselani
annaabi.ee 
