Esimene aastaaeg , mida esitati oli kevad(allegro) .Pala kirjeldas väga hästi kevadet oma erksuse ja värskusega. Jäi selline mulje nagu hakkaksid lilled õide puhkema , väga rütmikas ja positiivse alatooniga. Eriti meeldis flöödi ja soolo alguses , mis meenutas mulle lendavat lindu , kes on alles oma kodumaale jõudnud. Viis ise on aga väga meeldejääv . Väga hästi oli flöödiga edasi antud kevade omapära. Suvi (allegro non molto) oli veidi nukrama alatooniga , sellist erksat tooni nagu kevades , ei olnud. Arvan , et teosega püüti edasi anda küll suve soojust aga ka äikese torme ja vihmast ilma , sellest ka vahepeal kiirem rütm , mis vaheldus väga rahumeelse ja suhteliselt aeglase rütmiga . Kiirema rütmi ajal soleeris algul flööt , siis hiljem kammerorkester. Suve osa ei olnud nii väga meeldejääv kui kevad. Järgmine osa oli sügis (adagio molto) , mis algas ka
aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad (Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige rohkem positiivsust täis, selline rahulik, kuid samas särtsu täis, nagu tahaks plaadist välja pugeda. Mõtlesin endamisi sügisele pargile, kus inimesed jalutavad värvilistel vahtralehtedel ning istuvad kahekesi pingil, soe tuuleiil mõõda vihisemas. Talv pani punkti nendele aastaaegadele, algas nõnda vaikselt. Seda
Veel meeldis mulle see luuletus, sest sellel on hea peamõte – see, mida me teistele anname on siiski vähem võrreldes sellega, mis tagasi saad. Luuletus, millest aru ei saanud – (lk 29) „Raske aeg“. Ma ei saa aru, mida tahab luuletaja selle luuletusega öelda või, mida ta mõtleb. Jääb minu jaoks täiesti arusaamatuks. Kõige kurvem / nukram / traagilisem luuletus – (lk 10) „Kõrged, kummalised“. See luuletus tundus mulle kõige süngema, nukrama meeleoluga. Ta kirjutab linnast kui mahajäetud kohast, kus tunneb ennast üksiku hingena. Kõige lõbusam / rõõmsam luuletus – (lk 36) „Kartuliõis“. See on mõeldud küll esitamiseks lauluna, aga valisin selle, sest selle luuletuse sõnad on lõbusad ja kaasakiskuvad. Luuletus pühendusega sõbrale – (lk 30) „Eluaeg olen tahtnud õue“. Valisin selle luuletuse pühendusega Mikule. Tean, et ka temab peab loodusest väga lugu ja veedab aega pigem õues kui toas.
annaabi.ee 
