olid ka hobuse jäljed. Nüüd oli Villul selge, Maie röövija oli noorem rüütel Goswin Herike. Sepp saatis kõik teised koju ja hakkas ise Puidu mõisa poole sammuma. Puidu mõis oli aga nagu päris kindlus, kraav ümber ja sinna sai ainult allalaskva värava kaudu. Talupojad hakkasid nüüd mässuks valmistuma. Aga kui Ordurüütlid nägid talupoegade seas mingit liikumist tekkimas suurendasid nad oma sõjaväge ja hirmutasid talupoegi raskete nuhtlustega. Nädal enne jüripäeva tuli saadik Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl tatud viisil pidi algama. Ta kutsus mehed varemetesse kokku ja rääkis neile asjast, nooremad olid nõus, aga suurem hulk mehi lõid kartma, sest Viljandi loss kubises sõjameestest ja suuremad väesalgad olid jaotatud üle maakonna. Talupoegade julgus oli kadunud, aga nad jäid nõusse, et sõjaks pidid nad ikkagi valmis olema. Nõnda läksid mehed jälle laiali. Villu oleks
käskjalgade tapmise eest hoopis hävitada ja lasksid end ainult raskete rahaohvritega lepitada. Niisuguse asjaseisu juures võisid rõhutud rahvad küll mässust head õnne loota. Aga ordurüütlitel olid teravad silmad ja kõrvad. Niipea kui nad nägid, et talupoegade seas mõnes köha» liikumine tekkimas cli, tegid nad oma kindlad linnad ja lossid veel kindlamaks, suurendasid sõjaväge ja hirmutasid talupoegi sõjariistade kõlina ning- raskete nuhtlustega. Nõnda lämmatati lätlaste, semgallide ja preislaste püüdmised juba sündides ja Liivimaa eestlastega ei olnud lugu palju teisem. Nädal enne jüripäeva tuli Eestimaalt saadik sepp Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl teatud viisil pidi algama. Sepp raputas pead. sest ta tundis Viljandi talurahva mõtteid, aga ta kutsus siiski mehed vana 'kantsi varemetesse kokku ja pani neile saadiku nõudmised ette.
annaabi.ee 
