– Õigus 1921/5–6, lk 100. 3 J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 32. 4 K. Merusk. Õigustloovate aktide kehtivuse õigusteoreetilisi probleeme. – Juridica 1996/7, lk 340. 5 T. Anepaio. Kriminaalõiguse muutumisest 1889. aasta reformi käigus. – Tractatus Terribiles. Artiklikogumik professor Jaan Sootaki 60. juubeliks. Tallinn 2009, lk 143. 6 K. Grau (viide 2), lk 97–99. 7 Käesolevas artiklis on kohtupraktika analüüsi peatükis kasutatud vana nuhtlusseadustiku 1885. a redaktsiooni (Н. С. Таган- цев. Уложение о наказаниях уголовных и исправительных 1885 года. С.-Петербург 1915) ja uue nuhtlusseadustiku 1903. a redaktsiooni (Уголовное уложение : высочайше утвержденное 22 марта 1903 года. Санктпетербург 1903). 8 A. Andresen. Õiguse üldiseloomustus. – Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. S
2.6. Altkäemaks Saksa Riigi Kriminaalkoodeksis Suures osas XVII-XIX sajandil Euroopa riikide poolt kehtestatud kriminaalkoodeksites pöörati enim rõhku üldosas karistuse liikidele ning nende täideviimisele. Tähelepanu on selles osas vääriv 1857. aastal Vene Tsaaririigis vastuvõetud Kriminaal- ja paranduslike karistuste seadustik11, mille üldosas on sätestatud ka kaastäideviimine, tahtlus, osavõtmine ja muu selline. Sama seadus kehtis ka Eestis Nuhtlusseadustiku nimega kuni 1. veebruarini 1935, Venemaal kuni 1917. aasta oktoobripöördeni. Seadustiku põhjalikkus tuleneb hilisemast vastuvõtmisest võrreldes teiste kaasaegsete riikidega, mistõttu võib eeldada, et koostamisel võeti neid aluseks, eriti Code Penal mõju. Samuti Baieri 1813. aasta kriminaalkoodeks, kust pärineb ilmselt põhjalikult läbitöötatud kuriteomõiste.
annaabi.ee 
