Selle asemel tuli mul loodusmuuseumis topise ees seistes hoopis soov metsnugisest mõni kaunis fotojäädvustus saada. Ilmselt osutub see aga raskeks, sest iga kord kui olen metsnugist suvekodu katustel kohanud, jääme üksteist suure hämmastusega silmast- silma uudistama, kuni ta peab paremaks kiirelt puult puule hüpates lahkuda. Tänavu toimus Virumaal Vereta jahi käigus samuti fotojaht just metsnugisele. Ometi ei õnnestunud veerandsajal Eesti loodusfotograafil saada häid võtteid nugisest. Nugise asemel jäi fotodele hulgaliselt teisi loomi, linde, putukaid. Nüüd on Eesti Loodusmuuseumis avatud parematest võistlustöödest ka näitus. Loodusmuuseumis käik oli ühtaegu nii hariv kui ka huvitav ning tõi mulle uusi ja põnevaid emotsioone. Kirjutasin essee teemal, millega ise varem olen kokku puutunud ning mis mind huvitab. Kindlasti soovitan teistelgi sammud muuseumisse seada, et sealt tarkusi ja mõtteid ammutada.
kogu sisustus koosnes lauast, toolist ja komissarist. Komissar istus laua taga toolil ja kirjutas. Kaks vahti juhtisid vangi laua ette ja komissari märguande peale nad väljusid. Kogu aeg paberite kohale kummardunud komissar tõstis pea üles, et vaadata, kellega tal on tegemist. Komissaril oli eemaletõukav näoilme, terav nina, kollased esileulatuvad põsesarnad, väikesed, kuid uurivad ja elavad silmad; tema näos oli ühteaegu midagi rebasest ning nugisest. Ta pika ja liikuva kaela otsas seisev pea ulatus kukudes välja avarast mustast kuuest, otsekui sirutaks kilpkonn oma pead. Kõigepealt küsis komissar härra Bonacieux'lt, mis on ta nimi, eesnimi, vanus, amet ja elukoht. Süüdistatu vastas, et ta nimi on Jacques-Michel Bonacieux, et ta on äritegevusest tagasitõmbunud viiekümne ühe aastane kaupmees ja et ta elab Fossoyeurs'i tänaval, number üksteist.
annaabi.ee 
