Karl oli pikka kasvu turjakas mees. Arvestates tolle aja toitumisraskusi oli tema pikkus hämmastav 192 cm. Tal oli lühike kael ja tal oli suur nina, kõrge laup ning ümmargune pea. Ta riietus frangi rahvale omasel moel: ihu peal kandis ta linast särki, reisi katsid linased püksid; nende peal kandis ta tuunikat, mis oli ääristatud siidiga. Sääri ümbritsesid säärapaelad. Sääremarjad kattis ta seega paeltega ja jalalabad saabastega. Talvel kaitses ta õlgu ja rinda saarma- või nugisenahast vammus. Võõramaiseid riideid ta ei sallinud. Erandina võis teda kahel korral näha Roomas pikas tuunikas ja rooma kingades. Karl tegeles spordiga, ujus meelsasti, ning oli meisterlik ratsutaja ja kütt. Pärast lõunasööki ta magas. Öösiti ta tõusis neli või viis korda üles, pani end täielikult riidesse ja pühendus tööasjadele. See tähendab, et kaastöötajad pidid pidevalt olema valmis tegutsema. Karl oli mees, kes jagas armastust, äratas armastust ja pälvis armastust.
1 1 4 all?» «Kõige toredamad olid nende hobused,» ütles Oudarde, «kuidas nad flaami moodi välja olid ehitud!» «Ah, kullake!» katkestas teda provintsinaine, oraa-puhku üleoleva ilmega. «Mis te oleksite siis veel öelnud, kui te oleksite kaheksateist aastat tagasi kuuekümne esimesel aastal kroonimise ajal Reimsis * olnud ja printside ja kuninga kaaskonna hobuseid näinud? Kus oli igamoodi hobuse- ja sadulatekke: ühed damastist, peenest kuld-brokaadist, nugisenahast voodriga, teised sametist, lahitsasabadega vooderdatud, kolmandad üleni kuldti-kanditega ja suurte kuld- ning hõberipatsitega. Seda raha, mis see kõik maksma läks! Ja veel ilusad paazid sadulais!» «Kõik võib ju olla,» vastas kuivalt emand Oudarde, «aga flaamlastel olid väga ilusad hobused ja eile olid nad kaupmeeste prevoo juures raekojas hiilgaval õhtusöögil, kus neile anti suhkurdatud mandleid, kaneeli-viina, vürtsitatud maiustusi ja muid haruldasi roogi.»
annaabi.ee 
