aastal avastuse. Tootes tiigleid, mida oli kahurikuulide valmistamiseks vaja, oli tal kogemust grafiidiga. Ta peenestas grafiidi, puhastas selle sõelumise teel, seejärel segas savi ja veega. Saadud mass valati pikkadesse ristküliku kujulistesse vormidesse ja lasti kuivada. Peale seda pakiti kinnisesse keraamilisse pakendisse söega ja põletati kõrgel temperatuuril. Selline meetod levis 19. sajandi keskel ülemaailmselt ja on siiani pliiatsite tootmise aluseks (Büttner, buettner-nuernberg, 2012). PUIT Harilike ja värviliste pliiatsite tootmiseks kasutatakse enamasti seedripuud. Tänapäeval kasutatakse seda kvaliteetsete pliiatsite valmistamiseks. Kuna puud ei kasva tagasi nii kiiresti kui neid langetatakse hakatakse üha enam kasutama puid, mida leidub tehaste ümbruses (Brasiilia, Indoneesia, Malaisia). Seeder levib Aafrikas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Varem toodi seedripuud enamasti Aafrikast ja Liibanonist, tänapäeval aga Kaliforniast
Lõpuks asusid getodesse elama sõjas kodutuks jäänud inimesed. Tühjad sünagoogid muudeti kauplusteks või isegi avalikeks ujulateks. Kuid tühjuski saab kõnelda ja vaikus saab muutuda sõnadeks. Juudi matusepaigad, sünagoogid ja ehitised on tunnistajateks, arhiividokumendid jutustavad elust, mida enam ei ole. Fotosid ja illustratsioone, mis kirjeldavad seda tühimikku, kasutatakse tihti holokausti õpetamisel. 2 Trials of the Major War Criminals before the Nuernberg Military Tribunals, Washington 1949-53. Vol XXXI, page 515. 30 EESTI JA HOLOKAUST Meelis Maripuu Järgnev ülevaade on mõeldud eelkõige ajalooõpetajatele süstemaatiliste taustteadmiste andmiseks holokausti toimumisega seotud institutsioonidest ning faktoloogiliseks baasiks holokausti ohvritest Eestis.
annaabi.ee 
